Minu seekordseks vestluskaaslaseks on kliiniline psühholoog, teadveloleku ja heasoovlikkuse praktikate õpetaja Anni Kuusik. Igapäevaselt praktiseerib Anni kognitiivset käitumisteraapiat, skeemiteraapiat ja mindfulness ehk teadveloleku ning kaastunde praktikaid. Eraldi väärib mainimist, et ta on läbinud “Mindfulness in Workplace” õppeprogrammi Oxfordi Ülikooli Mindfulness Keskuses ning viib läbi ka vastavaid töötubasid meeskondadele ja juhtidele organisatsioonides. Ma tahtsin Annilt uurida, mida on meil õppida teadveloleku praktikatest, et toime tulla tavaelu ärevuse ja stressiga, kõikvõimalike häirivate ja segavate mõtetega ning ebamugavate emotsioonidega. Tahtsin paremini mõista, kuidas töötab meie meel, mis paneb meid kannatama ja kuidas olla õnnelikum sõltumata sellest, mis meie ümber juhtub.

“Raamatu ‘Meele aeg’ autorid Michael Chaskalson ja Megan Reitz ütlevad uuringutele põhinedes, et on kolm olulist aspekti, mida teadveloleku praktikad aitavad arendada. Kõigepealt kasvab uudishimu ja võime olla teadlikult uudishimulikum iga oma kogemuse suhtes. Ühelt poolt on see selline sisemine avatuse ja eelarvamustevaba seisund, kuid teisalt on see seotud ka konkreetsete tegevustega: olen vastuvõtlikum, küsin rohekm küsimusi ja kuulan aktiivselt. Teine aspekt kõlab paremini inglise keeles kui eeesti keeles – 'allowing', eesti keelde võiks selle tõlkida kui 'lubamine', mille sisu on see, et ma suudan aktsepteerida olukordi nii nagu nad parasjagu päriselt elus on. See tähendab, et ma vähendan oma võimalikku sisemist vastupanu tegelikkusele ning luban endal tunnistada, et asjalood on nüüd nii ega hakka vaidlema reaalsusega või moonutama tegelikkust. Vastandina võitlemisele, eitamisele ja vastupanule kuulub kõige selle juurde ka soojus, hoolivus ja heasoovlikus kõige olemasoleva suhtes, sest just selline suhtumine rahustab meie närvisüsteemi. Ja kolmas aspekt on siis võime olla rohkem teadlik sellest, mida ma kogen. See on võimekus vaadelda oma olemasolevat kogemust kõrvalseisja pilgu läbi või nö piltlikult öeldes rõdult. Ma vaatlen oma kogemust samal ajal kui ma seda ise kogen. Meil on võime teadvustada, et mul on parasjagu praegu need mõtted kohal, mul on need tunded kohal ja minu keha reageerib sellele kõigele hetkel just nii. Siin on nüüd vaja selgelt tunnetada, et millal ma nö vajun selle kogemuse sisse ja olen seal sellega kokku sulandunud ning millal ma olen hetkedes, kus ma nö eemaldun oma mõtetest ja mul tekib selline rõdult vaatamise perspektiiv. Kui me lõviosa elust toimetame hajevil meelega, siis see kõrvaltvaataja positsioon annab võimaluse meile endas rohkem selgust luua ja teadlikult rohkem rahu rahutusse tuua.” – Anni Kuusik

Kuulake ikka …

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Warwicki Ülikooli professor Anu Realo, kes kuulus aastaid maailma ühe protsendi tsiteeritumate psühholoogiateadlaste hulka. Anu on olnud pikka aega seotud Tartu Ülikooli psühholoogia osakonnaga, sellest viimased viis aastat isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogia professorina. Nüüd aga toimetab ta Warwicki ülikoolis Suurbritannias. 2019. aastast on Anu ka Eesti Teaduste Akadeemia liige. Tema teadustöö pagas on aukartustäratav: ta on avaldanud üle 150 teadustöö rahvusvahelistes ajakirjades ning kogumikes ja toimetanud koos kolleegidega mitu eestikeelset raamatut. Märkimisväärne on fakt, et 2016. aastal pälvis ta Presidendi Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Anu peamised uurimisteemad on isiksuse seadumused, emotsioonid, väärtused, sotsiaalne kapital ja subjektiivne heaolu. Mina tahtsin ühelt poolt Anuga vestelda väärtustest ja kultuurist laiemalt ning kuidas see kõik juhtimiskvaliteediga seostub. Teisalt tahtsin ka puudutada isiksuse temaatika, viit peamist isiksuse seadumust – neurootilisust, ekstravertsust, avatust, sotsiaalsust ja meelekindlust –, et mõista paremini, kuidas võiksid need juhi edukust mõjutada. Tõesti oli põnev.

“Sageli tuleb juhi rolli täita ka inimestel, kes oma isiksuse omaduste poolest sellesse rolli nii hästi ei sobitu. Isegi, kui me suudaks defineerida ideaalse juhi isiksuse profiili – millele ei ole ühest vastust –, siis paratamatult nö satub juhi rolli ka inimesi, kellel kõik isiksuslikud omadused juhitöö edukust ei toeta. Seetõttu tuleks juhil aru saada, kes ma olen – millised on minu tugevused ja millised mu nõrkused. Ja võtta see vastutus, et minust sõltub mitte ainult minu enda vaid ka kõikide selles organisatsioonis töötavate inimeste heaolu. Et oluline ei ole ainult see majanduslik tulem, või mis iganes viisil siis selle organisatsiooni edukust mõõdetakse, vaid et sa juhina vastutad nende inimeste heaolu eest, kes sinu heaks igapäevaselt töötavad. Ma tahaks, et juhid saaksid aru selle vastutuse tõsidusest, selle sõna kõige paremas tähenduses. See, kuidas juhid käituvad, milliseid väärtusi nad oma tegevuses järgivad ja kuidas nad seda organisatsiooni juhivad – sellel kõigel on kohutavalt suur mõju sealsete töötajate laiemale heaolule. Olenemata sellest, millised on konkreetse juhi isiksuslikud seadumused, sest nendega me kõik sünnime ja neid bioloogilisi tendentse märkimisväärselt muuta ei saa, peaks iga juht ikkagi aru saama, et tema vastutab lisaks ettevõtte tulemustele ka oma töötajate heaolu eest. See tähendab, et kui sa juba liidriks oled saanud, siis tuleb võtta ka vastutus iseenda pideva arengu eest juhina. See nõuab ausat enesereflektsiooni, sisekaemust, sisevaatlust, et arendada endas just neid omadusi, kus see naturaalne pool ei ole võib-olla nii tugev ja mahendada neid omadusi, mis looduse poolt on ehk saanud liiga palju peale keeratud.” – Anu Realo

Kuulake ikka ...

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Kristjan Rotenberg, mees, kes kogu oma karjääri tootmis- ja tööstusvaldkonnas juhtimiskvaliteedi eest hea seisnud. Veel kuni pool aastat tagasi toimetas Kristjan Harju Elekter Elektrotehnika tehasejuhi ametikohal, nüüd aga jätkab koolitaja-konsultandi rollis keskendudes teiste ettevõtete ja juhtide toetamisele. Tema võtmeteemadeks on ühelt poolt tootmisprotsesside arendamine ja timmimine ning teisalt enesejuhtimine, sh ka vaimse vastupidavuse temaatika. Sellest viimasest ka meil podcastis peamiselt juttu tuleb. Peale mitut aastat enesejuhtimise tehnikate avastamist, õppimist ja järjepidevat praktiseerimist on Kristjan teinud läbi päris märkimisväärse muutuse. Usun, et see vestlus on heaks enesereflektsiooni allikaks meile kõigile aidates kaasa uue aasta paremaks loomisel.

“Pean tunnistama, et alguses ma ei saanud aru, miks nii suur osa juhtimistemaatikast käsitleb enesejuhtimist. Juhtimine justkui tähendab ju teiste inimeste mõjutamist, kuid paremaks juhiks kasvamisel tegelesin ma lõviosas hoopis enesekohaste tehnikatega. Selgus saabus minu jaoks sel hetkel, kui ma suutsin oma sõnadega defineerida emotsionaalse intelligentsuse kontseptsiooni. Ja selle sisu seisnes siis selles, et ma saan hakata teisi hästi juhtima alles siis, kui ma oskan kõigepealt ise ennast hästi juhtida. Lähtekoht on see, et ma ei saa juhtida midagi, mida ma ise selgelt ei tea või ei tunneta. Ehk et kõige eeldus on see, et ma saan iseendast inimesena paremini aru ja suudan seeläbi ka oma emotsioone ning mõtteid paremini juhtida. Ma mõistan, mis mind erinevates situatsioonides käivitab või liigutab ning ma suudan selle kõigega adekvaatsemalt toime tulla. Ja kui ma juba iseennast paremini juhin ja suudan mõjutada, siis tõenäoliselt suudan ma ka teistest paremini aru saada ja neid mõjutada; psühholoogilised ja emotsionaalsed protsessid toimivad inimestel ikkagi sarnaselt. Ehk selle mudeli alusel algab heaks juhiks kasvamine sellest, et ma kõigepealt õpin ennast paremini tundma ja juhtima ning alles siis saan ise teiste juhtimises olla väga hea.” – Kristjan Rotenberg

Kuulake ikka ...

Aasta lõpus on vast paslik teha asju natuke teistmoodi. Seekordne episood seda on. Kärt Kinnas (Eesti Personalijuhtimise Ühingu PARE tegevjuht) kutsus mind rahvale rääkima sellest, mida tähendab podcastimine. Nii istusimegi koos Kärdiga korraks maha, et tema saaks küsida ja mina oma kolme-aastase podcastide tegemise kogemuse (st ca 170 vestluse) pealt välja tuua need terad, mis ehk inspireeriksid ja aitaksid kellelgi teist ka oma podcast püsti panna. Ma väga julgustan inimesi podcastima, see on super meetod, kuidas mingit endale südamelähedast teemat paremini lahti mõtestada ja sellest hoopis sügavamal tasemel aru saada.

“Kui ma kutsun inimesi oma podcasti, siis ei ole harv juhus, kui inimene vastab, et mul ei ole mitte millestki rääkida; inimesed ütlevad, et mul ei ole mitte midagi uut sulle öelda. Ja siis ma püüan neile selgitada, et ma ei tahagi midagi uut, ei peagi midagi uut olema, ma tahan sinu lugu kuulda – kuidas sina said juhiks, mis on sinu kujunemislugu, kuidas sina oled jõudnud oma juhtimiskäekirja ja -stiilini? Ja see ei ole mitte kellegi teise lugu, seda lugu ei ole mitte kellelgi teisel, see on unikaalne. Oluline on mõista, et selles loos ei pea olema mingeid ennenägematuid tarkuseteri või kuldmune, vaid minu soov on sind nii isiksuse kui ka juhina tundma õppida. Ehk et inimesed kardavad, et nad peavad hakkama mingeid tohutuid enneolematuid Nobeli preemia väärilisi ideid välja käima – no ei pea. Ja ma arvan, et podcasti edukuse üks peamisi kriteeriume ei ole mitte väljaöeldud tarkuste hulk, vaid hoopis see, kas see vestlus puudutab kuskil sügavamal tasandil konkreetse vestluskaaslase siiraid, isiklikke ja õpetlikke lugusid tema enda päriselust. Ja uskuge mind, kui sa podcasti vedajana oled päriselt huvitatud sellest käsitletavast teemast ja oma vestluskaaslasest, siis seda on tunda nii vestluse sisu, sügavuse kui ka energia poolest.” – Veiko Valkiainen

Kuulake ikka ...

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on naine ja juht Jana Koppel, kes oli pikaaegne reklaamiagentuuri DDB Eesti juht ja suuromanik. Pärast üle 20-aastast karjääri reklaamiäris, müüs Jana eelmisel aastal DDB osaluse ning sai võimaluse nõukogu liikmena kogeda juhtimist mehitamata sõidukeid tootvas ägedas ettevõttes Milrem Robotics, mis on kanda kinnitanud kaitse- ja päästetööstuses. Istusime Janaga maha ja rääkisime tema karjäärist juhina ning jutt läks sügavuti teemadesse, mis puudutavad suurte ja elumuutvate otsuste tegemist nii töös kui ka elus laiemalt.

“Kui ma selle otsuse tegin, et ma tahan oma elus veel muid asju kogeda kui turundus, siis tuleb tunnistada, et see otsus oli hästi hirmutav, sest sa teadlikult keerad selja sellele osale oma elust, mida sa aastakümneid teinud oled ja ka kõige paremini teha oskad. Minu jaoks oli see brutaalne ausus iseenda vastu. See tähendas seinast pistiku välja tõmbamist, egoistlikult ausat peeglisse vaatamist ning tõdemist, et ühtepidi ei ole sul siit enam midagi võtta ja teistpidi ei ole ka enam midagi anda. Mul oli reaalselt vaja korraks aeg maha võtta, sest see elutempo, kus sa 365 päeval 24 tundi lakkamatult oravrattas toimetad, ei olnud tegelikult okei. Ma hakkasin küsima iseendalt – kus sa omadega ise oled ja mida sa edasi tegelikult teha tahad? Ja kui peeglist vaatab vastusena vastu selgus, et ma ei taha enam seda teha, mida ma olen 15 aastat järjest teinud, siis on tark panna ’stop’. Kui sa ikkagi ühel hetkel tunned, et sa selle elutempo juures ei ole enam see inimene, kes sa tegelikult oled, siis tuleb midagi ette võtta. Stop, puhka, rahune. Tunne jälle elust ja värvidest rõõmu. Õpi uuesti raamatuid lugema nii, et sa päriselt ka süvened, mitte ei keera lihtsalt lehte. See on oluline. Otsus oli muidugi hulljulge, kuid täna võin öelda, et need muutused ja ägedad väljakutsed, mis selle otsuse tulemusel minu ellu saabusid, on olnud väga tervitatavad. Ja see kinnitas ka seda, et tegelikult ei ole maailmas ainult ühte kindlat valdkonda, millega ma võin edukalt toimetada; neid on teisigi. Võiks öelda nii, et me näeme ja kogeme oma eluaastate jooksul erinevaid nö puzzle tükke, mida saab hiljem teistes elu kontekstides edukalt pildiks uuesti kokku paigutada.” – Jana Koppel

Kuulake ikka ... 

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on sadu rohkem või vähem ekstreemseid matku korraldanud ja mägesid vallutanud matkajuht, mägironija ja erinevate spordiürituste korraldaja Kunnar Karu. Nii nagu Kunnarit, on mind ka alati paelunud looduslähedus, seikluslikkus ja iseenda proovile panek ning piiride kompamine. Kutsusin Kunnari podcasti, et koos mõtiskleda selle üle, mida meil on juhtimise kontekstis õppida ekstreemsete matkade läbiviimise kogemustest.

“Matk kisub enamus inimesi oma mugavustsoonist välja – kodu võeti ära, harjumuspärane elukorraldus on kadunud, isegi internet võeti ära, googeldada enam ei saa ning ma ei tea, kuidas päris hästi uues situatsioonis hakkama saada. Ja kui nüüd peaks veel olud natuke raskemaks muutuma, nt ilm läheb koledaks, siis inimesed tunnevad ennast üpris ebamugavalt ning hakkavad kulutama tohutult aega ja energiat igasuguste hirmudega võitlemiseks. Ma olen ikka ja jälle üllatunud, kuivõrd vähe inimesed on tänapäeval võimelised toime tulema teadmatuse, ebamäärasuse ja sellest tuleneva ebakindlusega. Matk paneb meid olukorda, kus me peame avastama uusi asju, proovima uusi asju, õppima toime tulema uute olukordadega. Me ei saa enam elada sellist elu, kus me jääme kinni harjumuspärasesse mustrisse ega oska enam nautida avastamisrõõmu uutest kogemustest. Elu ongi tegelikult selline, et me ei tea, mis tuleb ja mis saama hakkab. Matkal lihtsalt tuleb see kõik esile ehk suurema kontsentratsiooniga kui igapäevaelus. Nii ongi matkakogemus hea õppetund, kuidas elu sunnib meid usaldama kõigepealt iseennast ja siis ka oma meeskonnaliikmeid ning grupikaaslasi.” – Kunnar Karu

Kuulake ikka ...

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Eesti üks mõjukamaid suhtekorraldajaid ja valitsussuhete eksperte Ott Lumi. Täna tegutseb Ott partnerina suhtekorraldus- ja valitsussuhete ettevõttes Meta Advisory Group. Lisaks annab ta ka avaliku poliitika loenguid Tallinna Ülikoolis, õppides ise samal ajal ka Tallinna Ülikooli riigi- ja poliitikateaduste doktorantuuris. Ta valiti XI Riigikogu koosseisu, kuid lahkus parlamendist, poliitikast ja ka IRL-ist 2009. aastal, suundudes ettevõtlusesse. Päevapoliitikas toimetas ta Res Publica peasekretärina aastatel 2003–2005 ja Isamaa ja Res Publica Liidu kaaspeasekretärina aastatel 2006–2007. Ottiga võtsingi ühendust, kuna mind hakkas paeluma küsimus, kas ja mida oleks erasektori ärijuhtimisel õppida poliitilisest kommunikatsioonist.

“Nii nagu Simon Sinek, võime jagada ettevõtted oma kommunikatsiooni tasemete poolest kolme rühma: tavapärane on, et ettevõtted kommunikeerivad hästi seda, mis asi see on, mida nad teevad; siis on ettevõtted, kes kommunikeerivad hästi ka seda, kuidas nad seda kõike teevad; ja kõige väärtuslikumad on aga ettevõtted, kes suudavad kommunikeerida ülihästi, miks nad seda kõike teevad. Kui me nüüd vaatame ettevõtteid, kes suudavad hästi kommunikeerida, mis asja nad ajavad ning milliseid tooteid-teenuseid pakuvad, siis neid ikka on; aga neid ettevõtteid, kes suudavad tekitada inimestega sellist väärtusmaailma tasemel klikki, seda tunnetust, et nad ajavad mingit asja sellepärast, et neil on mingi sügavam usk ja kreedo oma tegevusega seoses, neid ei ole väga palju. Inimesed tahavad uskuda mingit lugu, mingit narratiivi, mis neile kuskil sügaval baasvajaduste tasemel naha alla poeks ja korda läheks – usk on sageli olulisem kui leib! Seda me näeme nii poliitikas kui ka ärimaailmas.” – Ott Lumi

Kuulake ikka ...

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Eesti parim juht 2019 Jaanus Vihand. Tänavu Eesti parimaks juhiks valitud Jaanus oli Coop Eesti juhatuse esimees 2012. aastast ning alates käesoleva aasta augusti keskpaigast töötab ta Apollo Grupi juhatuse esimehena. Lisaks on ta ka Coop Panga nõukogu esimees. Jaanusega räägime, kuidas tema tippjuhiks kujunemise teekond välja näeb ning mida ta oma kogemuste põhjal juhtimise juures kõige olulisemaks peab.

“Minu jaoks on kõige olulisem teamwork. Ma olen korduvalt rääkinud lugu neljast musketärist, keda ühendas deviis 'üks kõigi ja kõik ühe eest' – nii peavad ka tänapäeva meeskonnad õlitatult kokku toimima, et jätkusuutlikult edu saavutada. Teamwork on absoluutselt iga ettevõtte edu aluseks. Kui sul meeskond kokku ei toimi, siis organisatsioon pikaajalist edu ka ei saavuta. Me oleme kuulnud lugusid organisatsioonidest, kus suur osa energiast ja aurust läheb mingite sisemiste õukonnamängude, võitluste ja rivaliteetide peale; ega need organisatsioonid ei saa olla edukad pikas perspektiivis. Sul peab olema hästi kokku toimiv tiim, umbes nii nagu parimad jalgpalli-, korvpalli- või hokimeeskonnad. Kui seal ikkagi mingid lülid ei toimi, siis ei toimi ka kogu meeskond. Võitjameeskonnas peavad inimesed väga hästi üksteist tundma, üksteise nõrkusi ja tugevusi teadma, nad peavad tahtma ja olema võimelised üksteist toetama raskel hetkel, neil peab olema tahe päriselt üksteist kuulata ilma, et nad võtaks iga asja, mis neile öeldakse kriitikana jne. – kõik see kokku annab eduretsepti minu hinnangul.” – Jaanus Vihand

Kuulake ikka ...

My guest in this special episode of the podcast “Leadership is the Competitive Advantage” is one of the world’s leading authorities and pioneers on employer branding Brett Minchington. Brett is the world’s most published author in employer branding. He drives thought leadership in employer branding through his writing and has up until now published eight books on the subject. Taking advantage of his broad expertise, Brett has consulted in global and national employer branding projects for various companies to assist them develop their employer brand strategy and roadmap through strategic audits and advisory solutions. He has also advised leading employer brand agencies in strategic consulting in different countries to develop their services in these markets. In 2007 Brett commenced his Employer Branding Global Tour and what started out as a 1 year plan has turned into 12 years travelling around the world delivering workshops/ masterclass / Summits and keynote addresses to 1000's of senior managers in more than 57 cities in 39 countries. Last week he visited Tallinn and I had an opportunity to ask a few questions from the guy.

“Work is all about people. Everyone is trying to find the right people who would drive their business forward. We want to create a workplace environment where people want to join and contribute to the achievement of organization’s objectives. And we truly want them to have a great experience in doing that as well. They do not see work as a place where they come from 9 to 5 anymore, instead it is tightly integrated into their lifestyles these days. We need to be providing people with environments where they want to come and spend 8 or more hours a day – feeling safe, being inspired and having an opportunity to contribute meaningfully to the society. That is where the basic concept of employer branding comes in. Employee experience is what drives the employer branding. We know that we are building a strong employer brand through the experiences that people are feeling at work daily at various touch points, either by interacting with other team members, senior leadership, etc. For example, think of a first day on a job. They are nervous, they are not quite sure what to expect, and this makes the first day a great opportunity to actually make them super comfortable and make them feel that they made the right choice. And we have to understand that this is not HR or marketing or communications function that has the ownership of this topic, but it is a real business function and the ownership lies at the very top of the organization. Obviously, it involves inputs from various functions within the organization like HR, marketing, communications, IT, but in order to be successful the employer brand has to be driven by senior leadership.” – Brett Minchington

Enjoy ...