Veiko Valkiainen  •  27. märts, 2020

Meelike Saarna: võta aega peatuda

Minu seekordne vestluskaaslane on pere- ja paariterapeut Meelike Saarna. Meelike toimetab iseenda koolitus- ja nõustamisfirmas Parem Elu. Meelike on ka mitmete raamatute autor. Minu soov oli koos temaga arutleda selle üle, kuidas paremini toime tulla praegusele pea peale löödud elukorraldusele omase stressi ja ärevusega.

“Igapäevases elus on meil alati parasjagu pinget ja ärevust, kuid enamasti tuleme sellega toime. Kui stressinivoo ei ole liialt kõrge, jagub meil otsustavust, energiat ja rahu, mis toimetulekuks vajalik. Ent kui me räägime tänasest keerulisest olukorrast, kus igapäevasele stressile on lisandunud eriolukorraga kaasnev pinge, siis võib juhtuda, et meie nn stressiämber (stressiämbri kujund on pärit John Crawford'i raamatust 'Anxiety relief' /toim) on juba niigi peaaegu täis. Ja kui nüüd peaks veel midagi ootamatut-ärevust tekitavat juhtuma, siis me ei pruugi enam olukorraga toime tulla – ämber ajab üle, lisaressurss on raskesti kättesaadav või puudub. See võib kaasa tuua emotsionaalselt piiripealse olukorra, kus tingimata on vaja endale appi minna. See on koht, kus on vaja märkamist ja teadlikkust. Eelkõige on vaja peatuda. Tuleb korraks n-ö rongilt maha astuda ja ennast kõrvalt jälgida. Sel moel on võimalik päästa end üleujutusest, mida suured tunded meiega ikka tahavad teha. Peatumine annab võimaluse eneseseireks ja nii ei vaju me liialt sügavale emotsioonide sisse. Lühidalt: ei haletse, ei alistu, ei upu – lihtsalt olen. Teadlikkus iseendast, mis peatudes tekib, annab meile võimaluse ka raskes olukorras jääda vaatlevaks, avatuks, uudishimulikuks ja mis tingimata vajalik – heasoovlikuks iseenda vastu. Ka kerge eneseiroonia on siinkohal küps viis leevendust leida. Kui oleme suutnud päriselt peatuda, olles heas kontaktis enda ja toimuvaga, voolab rahu meisse tagasi ja see annab võimaluse järgnevaid käitumisi valida. Kui me räägime emotsionaalselt kõrgelt laetud olukordadest, siis just peatumine võib anda meile võimaluse parimaks valikuks antud olukorras. On suur vahe, kas reageerime hetketunnete või oma väärtuste põhjal. Oluline on aga mõista, et valida suudame me ainult seisundis, kus me oleme peatunud ja autopiloodi välja lülitanud. Tasub harjutada oskust peatuda ja ennast vaadelda, see aitab teha väärtuspõhiseid ja sügavamatel tõekspidamistel põhinevaid valikuid. See hoiab meid endid ja hoiab meie suhteid.” – Meelike Saarna

Kuulake ikka ...
Loe lisaks
Veiko Valkiainen  •  23. märts, 2020

Merit Raju: kas Sa häälestad ennast ärevuse lainele või hoopis loovuse lainele?

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on elustiili-disainer Merit Raju. Meriti mõtteist said alguse igasuvine Joogafestival ja Hingele Pai ajakiri, samuti mitmed elust inspireeritud raamatud. Jooga on olnud tema elustiil ja mõtteviis juba kümme aastat, ta on õppinud ka 1,5-aastases hingamisterapeutide programmis ning täiendanud end rasedate jooga ja naerujooga sertifikaadiga. Praegu nimetab ta end pigem elustiili-disaineriks, kombineerides kõiki oma teadmisi. Mõni kuu tagasi ilmus Meriti sulest esseede raamat “Vaba ja metsik. Julgusest elada oma reeglite järgi” ja kohe-kohe jõuab lugejateni tema seitsmes raamat, “Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni”. Kuna Merit on ise oma elus paaril korral kriise läbi elanud, siis soovisin temaga põrgatada mõtteid, milliseid erinevaid kohanemis- ja toimetulekumehhanisme saaksime tänases keerukas olukorras kõik ise rakendada.

“See oli ca neli aastat tagasi, kui ma töö kaotasin. Taustaks niipalju, et kuigi ma olen juba 13 aastat vabakutselisena toimetanud, siis paaril korral olen ikkagi ka tööle läinud; kui tegemist on olnud nii heade pakkumistega, millest ei saa ära öelda. Kuna aga sel ajal oli see töö minu peamiseks sissetulekuallikaks, lisaks oli mul tol ajal just ka paarisuhe lõppenud ning samuti oli mul kodus väike laps, siis see olukord tekitas minu jaoks päris palju ärevust. Kindlasti oleks mul selles sitatusoonis olnud võimalik oluliselt rohkem muretseda, kui ma ühel hetkel ei oleks jõudnud taipamiseni, et mu meeleseisund on natuke nagu raadio, kus mul on endal võimalik valida, millist kanalit ma parasjagu otsustan kuulata. Kas ma häälestan ennast ärevuse lainele või hoopis loovuse lainele? Mulle meeldis ise mõelda nii, et ma aeg-ajalt otsustasin käia ärevuse lainelt ära puhkamas loovuse lainel. See oli see aeg, kus ma teadlikult valisin loovuse raja, mis aitas mul paika panna, mida ma päriselt oma elus edasi tahan teha. Sellest kriisist kooruski tänaseks juba ilmavalgust näinud ajakiri 'Hingele Pai'.” – Merit Raju

Kuulake ikka ...

PS! Vabandan ka juba ette Skype-i vestluse kvaliteedi pärast, kuid sisu on siinkohal niivõrd palju olulisem kui helikvaliteet.

Loe lisaks
Veiko Valkiainen  •  14. märts, 2020

Timo Palo: kirg on ikkagi kõige alus

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on president Kersti Kaljulaidi kliimanõunik Timo Palo. Tema nime taga võib kohata selliseid tiitleid nagu polaaruurija, seikleja, rändur või ka geograaf, meteoroloog, teadusfotograaf. Kuigi Timo on elus teinud mitmeid hullusi, siis ehk kõige tuntum ja ekstreemsem oli tema 2012. aastal koos Audun Tholfseniga ettevõetud 1620 km pikkune seiklus põhjapooluselt Teravmägedele. Selle retke eest kanti Timo ka Guinnessi rekordite raamatusse. Mind on alati intrigeerinud inimesed, kes ühel või teisel moel on kombanud inimvõimete ja eelkõige iseenda vaimse vastupidavuse piire. Räägime Timoga, kuidas ta on muuhulgas pidanud silmitsi seisma teda küttivate jääkarudega, kukkunud läbi polaarjää ja sealt napilt eluga pääsenud. Need vast ongi need seigad elus, kus sa päriselt kohtud nii elu kui ka iseendaga.

“Kui nüüd päris algusesse tagasi minna, siis see eesmärk oli mul kuskil kuklas sündimas juba poisikesepõlves. Talv, lumi, suusad – see on minu kirg olnud algusest peale. Olen talispordiga tegelenud kogu aeg. Sealt kasvas ka loomulik huvi polaaralade vastu. Need tundusid sellised kauged, kättesaamatud, põnevad kohad; hoopis teistmoodi maailm kui meie siinsed madalamad laiuskraadid. Lisaks aitas seda kirge minus kasvatada ka tolleaegne raamatusari 'Maailm ja mõnda', siis tulid ka esimesed tutvused polaarpäevikutega. See kõik kokku jättis minusse kustumatu mulje, mida võiks siis ühe sõnaga nimetada kireks. Ja kõik, mida ma teinud olen ja millest meil siin edaspidi juttu tuleb, taandubki ühele lihtsale sõnale – kirg. Kui sul seda ei ole, siis ei ole võimalik ka eesmärgi nimel tehtav kannatamine, mugavustsoonist välja minek või mis iganes on selle ettevõetud sihi nimel vaja ära teha. See on kõige alus. Teistpidi võiks lausa öelda, et kõik, mida sa teed ilma kireta, on elu raiskamine, tühja jooksmine. Otsi siis midagi, mis sind päriselt paelub. Vaid sel juhul oled sa võimeline minema väga väga kaugele. Norra filosoofil Arne Næssil on väga hea õnne valem: seal on murd, mille lugejas on kirg tõstetud ruutu ja nimetajasse on pandud füüsiliste ja vaimsete kannatuste summa. See tähendab seda, et kui kirg on ruudus, siis see on otsustav ja määrav tegur. Isegi väike kogus kirge on võimeline toime tulema suurte kannatustega. Aga kui sul isegi seda väikest kogust kirge ei ole, siis sõltumata sellest, kui vähesed need kannatused ka ei ole, sa tegelikult ei leia seda õnne, mida sa otsid. Kirg on ikkagi kõige alus.” – Timo Palo

Kuulake ikka ...

Loe lisaks
Veiko Valkiainen  •  07. märts, 2020

Agnes Roos: brutaalne ausus ja psühholoogiliselt turvaline õhkkond käivad käsikäes

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Eesti Energia juhatuse liige Agnes Roos, kelle vastutada on kliendikogemuse ning äri- ja infotehnoloogia juhtimine. Enne Eesti Energias töötamist oli Agnes üle 20 aasta eri ametikohtadel Swedbankis. Agnesega räägime, mis see juhtimine siis ikkagi sellises praktilises võtmes tähendab, kuidas tema tippjuhiks kujunemise teekond välja näeb ning mida ta oma kogemuste põhjal juhtimise juures kõige olulisemaks peab.

“Minu üks juhtimispõhimõtteid on kindlasti see, et ma olen ise ja ootan ka teistelt avatust ja ausust. Ma ise olen enda kohta ikka öelnud, et ma olen hästi otsekohene inimene. See ei tähenda, et ma oleksin kiuslik inimene või et ma tahan kellelegi ära teha. Pigem ma ütlen välja nii selle, mis mulle meeldib ja on hästi – mida võiks muidugi alati veelgi rohkem teha – kui ka selle, mis päris nii ei ole, sealjuures tehes seda nii konstruktiivselt kui võimalik. Ehk et, kui midagi ei ole hetkel okei, siis ma panen selle lauale ja soovin rääkida, kuidas me saaksime ikkagi paremini. Ja teen ma seda juhina ju ainult sellel eesmärgil, et teisi oma töös toetada, aidata neil õnnestuda. Ja olen tänulik kui samamoodi seda ka minu suhtes tehakse. Niiet ma olen hästi avatud oma arvamustes ja seisukohtades ning ootan ka teistelt samamoodi avatult tagasisidet endale ja oma tegemistele. See eeldab head usalduslikku suhet. Ma usun, et heas mõttes brutaalne ausus ja psühholoogiliselt turvaline või usalduslik õhkkond käivad käsikäes. Sa pead juhina tekitama sellise turvatunde, et inimesed saaksid olla avatud ja ausad rääkimaks ka nendel teemadel, mis tegelikult ei ole nii nagu oodatud. Seda ei ole kindlasti kerge teha. Mina ise usun sellesse, et sa pead suhtuma inimestesse austusega ja väärikalt, suhtuma neisse hoolivalt. Teistest lugupidamine ja austus on minu jaoks väga olulised siinkohal. Samuti aitab avatusele kaasa ka see, et sa juhina ootad lisaks teistelt vastukaja ning oled ise valmis seda tagasisidet vastu võtma ja päriselt kuulma.” – Agnes Roos

Kuulake ikka …

Loe lisaks
Veiko Valkiainen  •  01. märts, 2020

Ivar Raav: juht, millise jalajälje sina oma meeskonda jätad?

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on juhtimispraktik ja –koolitaja Ivar Raav. Ta on juhina töötanud kümmekond aastat nii Swedbankis, Omnivas kui ka If Kindlustuses. Mind ajendas Ivariga rääkima see, et ta on toonud meie juhtimisleksikoni sellise mõiste nagu ‘juhtimise jalajälg’. Juhtimisjälg viitab muutustele, mille juht jätab endaga koostööst meeskonnakaaslastesse ja organisatsiooni tervikuna. Ivariga räägimegi, kuidas juhina teadlikumalt toimetada, et kujundada seda pärandit või nö ‘jälge’, mille juhina jätad endaga koostööst tiimikaaslastesse.

“Juhtimise jalajälje metafoori mõte sai alguse minu jaoks ökoloogilise jalajälje mõistest ja kogu kliimatemaatikast ning ma hakkasin neid kahte asja seostama. Nii nagu ökoloogilise jalajälje puhul peaksime endalt küsima, et kuidas jätta endast maha võimalikult väike jalajälg, siis mulle tundus, et juhtidena peaksime üha rohkem endalt hakkama küsima, mis on see minu positiivne juhtimisjalajälg, mille ma tahan endast meeskonda maha jätta? Kõigepealt tuleb endale aru anda, et sa ei ole selle tiimi juht elu lõpuni. Kuigi meil võib olla tähtajatu leping juhi rollis olles, siis elu üldiselt on ikkagi selline, kus sa tead, et varem või hiljem sinu roll muutub. Juhi rolli lõplikkuse teadvustamine esitab ka küsimuse, mida ma siis päriselt soovin sellesse tiimi endast pärandina maha jätta? Mida sa soovid selle aja jooksul korda saata? Milliseks peaks su tiim kasvama või arenema, et sa saaksid südamerahus edasi liikuda? See on hea koht, kust juhina oma soovitud jalajälje teemat lahti hakata arutama. Üks pool jalajäljest on kindlasti saavutused ja äritulemused, kuid tulemustest veelgi olulisem vast on see, millise juhtimiskäekirjaga need tulemused saavutati ning millisteks inimesteks meeskonnaliikmed seeläbi kasvasid.” – Ivar Raav

Kuulake ikka ...

Loe lisaks
Veiko Valkiainen  •  22. veebr, 2020

Kalev Reiljan: 1:1 vestluste eesmärk on tõsta tiimiliiget kõrgemale, tõsta tema väärtust

Üldiselt ei ole mul kombeks mitu korda ühte ja sama inimest vestlema kutsuda, kuid Kalev Reiljan on lihtsalt nii hea, et tema on nüüd siis teine inimene, kes mul teistkordselt podcastis. Kes ei tea, siis Kalev on pikaaegse rahvusvahelise kogemusega tippjuht. Täna toimetab ta Eesti Gaasi juhatuse liikmena, aga varasemalt töötas ta Rootsis Telia üksuse X tehnoloogiadirektori ja juhina, enne seda Soomes ettevõtte Sonera tehnoloogiadirektorina ning sellele eelnevalt Eestis Elioni (Telia) tehnoloogiadirektorina. Kui esimesel korral rääkisime Kaleviga, milline on olnud tema arenguteekond juhina ning millised on need põhimõtted ja tõekspidamised, mis on tema tänase juhtimiskäekirja aluseks, siis seekord on tegemist ühe Eesti IT ettevõtte sisemise juhtimiskoolituse raames salvestatud intervjuuga, kus ma püüan Kalevist kätte saada kõik tema senised õppetunnid ja parimad praktikad üks-ühele vestluste läbiviimise kohta. See on tõesti hea materjal.

"Et kui küsida, et mille alusel ma 1:1 vestluse edukust hindan, siis ma püüan jälgida seda, et minu vestluskaaslase mentaalne olek, selline emotsionaalne seisund oleks peale vestlust parem kui see oli enne vestlust. Ehk et eesmärk selle vestluse kaudu on tõsta teist inimest kõrgemale, tõsta tema väärtust. Ja see ei ole mitte ainult spetsiifiliselt 1:1 juhtimisvestluse eesmärk, vaid see on minu jaoks igasuguse inimliku vestluse osa. Kui ma räägin oma kalli kaasaga, siis ma soovin teda tõsta, kui ma räägin oma sõprade või teiste kolleegidega, siis ma soovin neid samuti tõsta kõrgemale – selline inimlik mindset on hästi oluline minu jaoks, mis peaks iga vestlusega kaasas käima. Ja tööalases kontekstis on selline võitva tiimi motiiv minu jaoks hästi oluline. Ma kogu aeg otsin neid võite, mida me oleme saavutanud. See võib olla individuaalne võit, see võib olla seotud positiivse tagasisidega sellele konkreetsele tiimiliikmele või siis puudutada laiemalt tiimi mingeid edusamme. Ma püüan neid positiivseid nüansse ka vestluses kindlasti välja tuua, neid vestluse sisse pikkida. Näiteks, et me tõime selle võidu koju, tegime selle tulemuse ära või et meil läheb selle projektiga väga hästi ning kokkuvõttes on meil ikka väga kõva tiim. Isegi väga raskes olukorras, kui võib-olla asjad lähevad halvasti, püüan ma ikkagi otsida neid väikseid võite, mida me oleme kõigele vaatamata saavutanud ja mille üle me võiksime heameelt tunda. Nende esiletoomine on oluline just selleks, et hoida tiimi sellist head võitlusvaimu kõrgel. Kui ma juhina ei suuda oma tiimile seda tunnet süstida, et me oleme võitev tiim, siis ma ei ole juhina oma tööd hästi teinud; vähemalt mina ise näen ja hindan seda nii." – Kalev Reiljan

Kuulake kindlasti …

Loe lisaks
Veiko Valkiainen  •  16. veebr, 2020

Olesija Saue ja Evelin Org: juht, mida räägivad inimesed sinust siis, kui oled ruumist lahkunud?

Minu seekordseteks vestluskaaslasteks on Eesti esimese persoonibrändingu raamatu “Bränd nimega Sina. 100 praktilist sammu oma persoonibrändi loomiseks ja arendamiseks” autorid Olesija Saue ja Evelin Org. Kuna mulle meeldib ka mõtteviis, et üksteisega teevad äri eelkõige isiksused, mitte ettevõtted, siis pean persoonibrändi teemat juhtimise kontekstis väga oluliseks. Vestluse käigus püüamegi lahti mõtestada persoonibrändi kontseptsiooni, arutame isikubrändi vajalikkuse üle ning anname esmased soovitused oma persoonibrändi teadlikumaks kujundamiseks.

“Üldiselt inimesed mõtlevad, et nad ongi sellised nagu nad on ning nad tahavadki olla ja suhelda teiste inimestega sellistena nagu nad päriselt on. Kuid probleem seisneb selles, et paljud meist tegelikult ei teagi, kes nad on. Reeglina me ei ole sellele teadlikult pidanud liiga palju mõtlema ning seetõttu me ei oska seda ka sõnastada selliselt, et see kõnetaks nii meid endid kui ka teisi. Kui me räägime konkreetselt ettevõtete tegevjuhtidest, siis persoonibrändinguga tegelemine annab tippjuhile võimaluse võimendada oma äritegevust. Ja siinkohal on ülioluline aru saada, mis on see miski, mis mind teistest eristab ning kuidas see kõnetaks seda minu õiget sihtrühma just selle õige sõnumiga. Nii nagu on ju loomulik, et iga organisatsioon mõtleb läbi oma väärtuspakkumise klientidele, peaks ka juht mõtlema läbi oma isikliku väärtuspakkumise persoonibrändi näol. Iga juht võiks suuta 15-30 sekundi jooksul ära öelda, et kes ta selline on, millega ta tegeleb ja mis on need väärtused, mille eest ta seisab. Aga eks see on ka kõige raskem osa isikubrändingust – mõelda läbi, kes sa siis tegelikult oled ja mis need sinu tõekspidamised on, mis sinu tegevust juhivad. See tundub võib-olla esmapilgul suhteliselt elementaarne, kuid kui sa siis ühel hetkel hakkad päriselt neid küsimusi endalt küsima, siis saad aru, et need vastused ei tule nii lihtsalt. Küsimus tegelikult taandub sellele, kus on sinu kirg ning mis paneb sul silmad särama? Mis on see missioon või kutsumus, mida sa siia maailma oled täitma loodud? Need on need küsimused, millele peakski vastused leidma. Persoonibrändi kontekstis üks paremaid küsimusi, mida iseendalt küsida, on: mida ma juhina sooviksin, et inimesed minust räägiksid, kui ma olen ruumist lahkunud?” – Olesija Saue ja Evelin Org

Kuulake ikka ... 

Loe lisaks
Veiko Valkiainen  •  08. veebr, 2020

Tiina Ristimets: päriselt edukas saad olla ainult siis, kui teed asju, mis haakuvad sinu olemusega

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on uskumatult hea enese- ja elutunnetusega kirjastuse Pilgrim omanik Tiina Ristimets. Räägime Tiinaga tema teekonnast ja olemisest loovettevõtjana. Mind kõnetas väga, kuidas Tiina on suutnud leida tasakaalu nii suhtes iseendaga, eneseteostuses kirjastuse näol kui ka oma elu kutses raamatute kaudu oluliste väärtuste jagamisel ühiskonnaga.

“Mul on tõesti olnud õnn ja privileeg tegeleda nende asjadega, mis sobivad minu hobidega, mis sobivad minu isiksusega, minu hingega, minu olemusega. Mul on see teekond rullunud lahti üsa loomulikult. Kui ma sain kolmekümneseks, siis mulle tundus, et ma tahaksin tegeleda millegagi, milles oleks vast natuke rohkem sisu, ja kujundada väärtusi, mis inimestele korda lähevad. Ma olen loovettevõtja, kes teeb täpselt selliseid asju nagu ta õigeks peab, sellises mahus nagu ta õigeks peab ja toimetan selliste teemadega nagu ta õigeks peab. See on olnud tohutult mõnus ja äge teekond, mis sobib imehästi minuga. Ma tunnen, et see on mingi sügavam tähenduslik ja olemuslik kutse. Kui üldse mõelda selle sõnapaari peale ‘elu kutse’, siis sellel on nii mitmetahuline tähendus, kus inimene teeb midagi, mis on temaga nii läbi põimunud ja loomulik. Kui sellel teel niimoodi käia, siis sul ei teki kordagi sellist mõtet, et sa käid tööl, aga ometigi lood sa väga olulisi maailmu, oled väga oluliseks inspiratsiooniks või eeskujuks teistele. Ja selle taga on just see, et sa järgid oma südame kutset, oma olemust, oma väärtusi ja jagad seda siis ka maailmale õiglasel viisil. Minu jaoks on oluline anda endale piisavalt vaba aega ja vaba ruumi, tehes neid asju, mis mulle sobivad ja suheldes nende inimestega, kes minuga sobivad. Ainult sellelt pinnalt saavad tekkida need ideed, mida ma siis koos kaaslastega pean oluliseks ellu viia. Selles on tasakaal, loovus, vabadus. Mulle tundub, et selles kontekstis on inimese kõige tähtsam ülesanne elus õppida ennast tundma põhjalikult, aktsepteerida oma võlusid ja valusid, sealjuures iseennast hästi koheldes. Minu tee on olnud seotud sellega, et ma olen hoidnud ennast vabana, et sõna ’pean’ on muutunud ‘ma tahan’ vormi. Ja ma olen veendunud, et päriselt edukas saad sa olla ainult siis, kui sa teed seda, mis sulle päriselt väga meeldib. Ma siiralt usun seda, olenemata valdkonnast, millega tegu on. Kui see tegevus ikka paneb sul silma särama ja hinge helisema, siis on suur tõenäosus, et sa päriselt oled ka edukas.” – Tiina Ristimets

Kuulake ikka ...

Loe lisaks
Veiko Valkiainen  •  01. veebr, 2020

Urmas Kaarlep: juhina küsi endalt, millised uskumused takistavad mul saavutada paremaid tulemusi?

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on 21 aastat rahvusvahelises audiitor ja konsultatsioonifirmas PricewaterhouseCoopers tippjuhina töötanud Urmas Kaarlep. Täna toimetab Urmas EBSis õppejõuna. Samuti on ta paari ettevõtte nõukogu auditikomitee liige (Tallinna Sadam, Nasdaq CSD). Lisaks on Urmas diplomeeritud executive coach ja tänapäevase juhtimise nõustaja. Põrgatasime Urmasega mõtteid juhtimisest ja juhiks olemisest.

“Juhtidena oleks hea, kui me saaksime aru sellest, et me usume erinevaid asju, me näeme seda maailma erinevalt – kui mitte isegi öelda piiratult. Ehk osa sellest, mismoodi me maailma näeme, võib olla illusioon. Mis tähendab seda, et iga päeva tuleks avatud silmadega otsida, milline osa minu reaalsusest siis on illusoorne. Näiteks siia juurde seda olukorda illustreerimaks oleks ehk see, et kui 2-aastasele lapsele näidata palli, mis on ühelt poolt punane ja teiselt poolt roheline ning seejärel asetada see pall lapse ja täiskasvanu vahele ja küsida, mis värvi pall on lapse poole pealt, siis laps vastab, et pall on punane. Kui nüüd küsida, et mis värvi on pall täiskasvanu poole pealt, siis laps vastab ikka, et pall on punane. Lapse maailm on sellel hetkel piiratud ja ta ei ’näe’ veel seda rohelist poolt. Loomulikult mõni aeg hiljem suudab ta näha seda rohelist poolt ka. Niisamuti tuli mõni aeg tagasi minu poole üks tudeng, kes uuris, et kuidas teha juhtkonnale selgeks, et inimeste tunded, emotsioonid ja töö mõtestatus on ka olulised? Minu vastus oli, et see on väga raske. Kui juhtkond on ise selles arengufaasis, kus ta näebki, et pall on ainult punane, siis isegi öeldes neile, et pall on tegelikult teiselt pool roheline, ei pruugi juhtkond seda osata näha. Minu soov on, et me juhtidena aeg-ajalt ikkagi küsiksime endalt, et kas pall on üleni punane? Aga äkki on pall teiselt poolt ikkagi roheline? Ettevõtted, kes on läinud seda teed, et nad on hakanud üha rohkem usaldama oma töötajaid, pakkuma neile suuremat autonoomiat oma töö teostamisel, hakanud aktsepteerima töötajate inimlikku poolt ning nende tundeid ja emotsioone, on saavutanud väga unikaalseid tulemusi.” – Urmas Kaarlep

Kuulake ikka ...

Loe lisaks
Veiko Valkiainen  •  25. jaan, 2020

Egon Veermäe: minu väljakutse juhina on ehitada organisatsioon üles positiivse peale

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on sotsiaalkindlustusameti (SKA) juht Egon Veermäe. Kui viimased kolm ja pool aastat on Egon juhtinud SKAd, siis enne seda töötas Egon viisteist aastat maksu- ja tolliametis. Egoniga räägime, milline on olnud tema arenguteekond juhina ning millised on need põhimõtted ja tõekspidamised, mis on tema tänase juhtimiskäekirja aluseks.

“Olen ise õppinud mõnelt inimeselt oskust näha kõiges pigem seda positiivset ja selle peale oma tegevus üles ehitada. See on jube tähtis. Aga mis tegelikult juhtide laual kogu aeg on? See mure, see mure, see mure. Ja et sa sellises situatsioonis ei kaota optimismi ja positiivsust – see on oluline. Ma ennast taban aina rohkem sellelt mõttelt. Hästi oluline, ja ka intellektuaalselt väljakutsuv, on just see, kuidas püüda oma organisatsioon üles ehitada positiivse peale. Mõni on siin maininud, et see on selline pehmete väärtustega töö; mina nii ei arva. Minu jaoks on need nö tugevad väärtused ja see on just tugevustega töö. Ma usun, et see määrab olemuslikult hästi palju, kui sa püüad mõelda eelkõige nö positiivses programmis. Jällegi, see ei tähenda muidugi seda, et sul ei ole adekvaatset pilti sellest, kui midagi päriselt ei toimi; ikka on negatiivseid momente. Kuid kuidas hoida vaatamata sellele oma peafookus pigem positiivsel ja ehitada oma toimimisviis sellele üles – vot see on äge väljakutse. See häälestab organisatsiooni õigesse võtmesse. Kui ikkagi inimesed tulevad rõõmuga tööle ja tahavad mõnuga panustada organisatsiooni edusse, siis see on hindamatu väärtus.” – Egon Veermäe

Kuulake ikka ...


Loe lisaks

Arhiiv