Veiko Valkiainen • 16. veebr, 2019

Rain Tunger: juhina teenindan oma meeskondi

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on enesearengule pühendunud ettevõtja, muusik ning motivatsiooni ja külalislahkuse eest kõneleja Rain Tunger. Rain juhib Tallinna restoranide Rataskaevu 16, Väike Rataskaevu, Pegasus ja ÜLO teenindusmeeskondi, mis on muutunud kiiresti nii kohalike kui väliskülaliste suurteks lemmikuteks. Ühtlasi toimetab ta juba 12 aastat Raadio 2 saadet “Progressioon”, õpib omal käel kitarri, loob laule ning tegutseb ekstaatilise tantsu DJ-na. Rain räägib oma enesearengu teekonnast juhina ning selgitab oma juhtimispõhimõtteid.

“Juhi peamine viis väärtust pakkuda on läbi enda isikliku eeskuju, sealhulgas olles ise teenindaja rollis. Kui ma varem teenindasin otseselt oma külalisi, siis aeg ja roll on mind sundinud natukene rohkem tahaplaanile tõmbuma, kuna juhitavaid meeskondi tuli juurde. Ja nüüd ma mitte ei teeninda oma külalisi, vaid teenindan oma meeskondi. Tegelikkuses ma näengi, et ma teenindan hommikust õhtuni kõiki. Alustades hommikul iseendast ja oma kehast – venitused, hingamisharjutused, külm dušš, õige toit. Siis äratan oma lapsed üles ja tervitan neid. Annan neile tunde, et kõik on turvaline ja hea; et emme-issi armastavad neid. Kallistan oma abikaasat, teenindan teda öeldes, et ma armastan teda väga. Siis lähen tööle ja teenindan oma kollektiivi, aitan neil oma hommikuse rütmi käima saada. Ja nii edasi ja edasi. Niiet teenindamine kui selline on minu jaoks igapäevane elementaarne elu osa. Ja kui ma siis olen sellises teenindamise ‘flows’ – küsin iseenda käest, et mida ma siia ruumi toon? Kas ma toon iseenda näol oma lahendamata probleemid, iseenda paha tuju ja meeleolulised kõikumised, kas ma toon enda egost tulenevad käitumised, mis pigem võtavad teistelt ruumi ära; või ma kõigepealt kohanen olukorraga, vaatan, mis ja kes mind ümbritsevad ning kui ma siis ühel hetkel olen oma ümbritsevaga üheks muutunud, teen kõik selleks, et seda kaunistada. Kas ma saan öelda midagi ilusat, et kõigil hakkaks veelgi parem? Kas ma saan aidata teisi, soodustada keskkonda, parandada meeleolu ja meeskonna vaimu? Ehk ma püüan leida võimalusi, kuidas ma saan seda olemasolevat olukorda rikastada. Juhina soovisin varem kõiki protsesse lõpuni kontrollida, aga nüüd olen jõudnud sinna, kus mida vähem ma inimesi kontrollin, seda rohkem ma soodustan asjade voolamist, seda kergemalt ja pehmemalt ja paremini see kõik sujub. See nõuab juhilt iseendaga sellist sisemist dialoogi, et lubada ja usaldada sel kõigel juhtuda. Ja küsida, kas praegu on vaja üldse sekkuda või mitte? Teen täna kõvasti tööd selle kallal, et olla teadlik kõigepealt iseendast ja siis küsitleda enda rolli kohta, kas ma pean midagi tegema või ma võin jääda täiesti tasutajõuks? Selleni on mind viinud paljuski just enesearenguga tegelemine.” – Rain Tunger

Kuulake ikka ...
Loe lisaks

Veiko Valkiainen • 09. veebr, 2019

Patty McCord: stop treating people like children, start recognizing that they are responsible adults

On this episode of “Leadership is a Competitive Advantage” I have the former chief talent officer at Netflix – Patty McCord – on the line to talk about her book “Powerful: Building a Culture of Freedom and Responsibility.” (The book is shortly going to be published in Estonian – “Jõud: kuidas luua vabadusest ja vastutusest kantud töökultuuri” – as well.) During her 14-year tenure at Netflix, Patty found that people are far more engaged and productive when trusted and treated as responsible adults. As the “COO of Culture” at Netflix (this is how she actually calls herself), Patty was the driving force behind the company’s famous “culture deck” that outlines an operating principle based on high-performing employees who behave and reason like responsible adults. Tune in to find out how to create a culture of high performance in an organization. And – for those of you interested in getting more of Patty – I am really glad that Patty will join us at the Estonian Human Resource Management Association's annual conference this spring as one of the keynote speakers.

“The reason why I wrote the book was to say that it does not have to be the way it has always been. I wanted to give people permission to experiment with the way we work and not assume that the way we have always done it is the best way to do it just because we have got use to it – and then we call it ‘best practices’. Probably on top of the list of the words I hate in HR jargon is ‘empowerment’. It assumes that you can give people power. And I tease HR people and I say ‘really, seriously, who gave you the magic wand’? If I stop and think about it then the reason we have to go around empowering people now is because we took it all away. Why is it that we think that IQ diminishes from the executive suite to the rank-and-file people that work for you? You know, people actually walk in the door with power every day. No matter what work you do, you walk in the door as an adult and you have responsibilities like everybody else and I believe in my bones that everyone wants to go home at the end of the day and tell their roommate, partner or pet it was a great day at work today! We did this! Everybody wants to accomplish great things, that is what motivates people. If we start with the premise that everyone walking in from the door has power and is an adult who can reason, and we insist that they act like an adult with power who can reason, then the world changes a lot. Everything changes. Otherwise what happens is that we take these fully formed adults and we surround them with all these rules, guidelines and permissions that treat them like children and then we are surprised when they act like that. We need to give them back the power they already have. We need to stop taking it away at every turn.” – Patty McCord

Enjoy!
Loe lisaks

Veiko Valkiainen • 02. veebr, 2019

Snežana Stoljarova: keskendu sellele, mis on sinu enda mõjuulatuses

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on kunagine tippvõimleja ja hetkel spordipsühholoogina toimetav Snežana Stoljarova. Snežana on hariduselt psühholoog ning spordipsühholoogiat on ta lisaks õppinud Rootsis Lundi Ülikoolis. Täna on ta Tallinna Ülikooli õppejõud ning tegeleb samuti sportlaste psühholoogilise nõustamisega erapraksises. Snežanaga räägimegi lähemalt, mis eristab tippsportlast keskpärasest sportlasest just psüühika poole pealt – ning mida on teistel sooritust nõudvatel valdkondadel õppida sellest just vaimse tugevuse ja psühholoogilise vastupidavuse külje pealt.

“Kui sportlane läheb võistlustele, või ütleme ükskõik, kes meist läheb midagi olulist sooritama, ainult tulemuse eesmärgiga ehk keskendutakse pimesi ainult lõpptulemusele – sportlase puhul võib see tähendada, et ma pean kindlasti võitma või siis veel hullem variant sellest, et ma ei tohi kaotada –, siis selline eesmärgipüstitus on reeglina ebaefektiivne, kuna ta toob endaga kaasa liigseid pingeid. Need pinged tulenevad just sellest, et soorituse lõpptulemus ei ole paljuski ainult meie kontrolli all. See, kas sa sportlasena võidad, kaotad – ehk see, kuidas sind hinnatakse – on sinu kontrolli alt väljas. Oma sooritusega sa seda loomulikult mõjutad, kuid lõppkokkuvõttes on mängus nii sinu vastased kui ka mitmed teised olulised nüansid, mis märkimisväärselt mõjutavad lõpptulemust. Kuna mul endal on võimleja taust, siis nt võimlemises on suur roll ka kohtunikel, kelle töös on paratamatult teatav hulk subjektiivsust. Ja siin tekibki see moment, et kui ma pingsalt nüüd keskendun sellele, mis ei ole tegelikult minu kontrolli all, siis ma ise tekitan ja ka tajun kogu selle soorituse protsessi käigus rohkem ärevust. Samas, kui ma keskenduksin asjadele, mis on soorituse juures tegelikult ka minu kontrolli all – nagu nt võimlemises on selleks kava sooritamise emotsionaalne komponent –, siis sellest tekib automaatselt sportlases rohkem kindlustunnet ja vähem ärevust. Sest nüüd ma tean, mida ma pean tegema ja see on päriselt ka 100% minu mõjuulatuses. Oluline on just seada eesmärk lähtuvalt sellest, mis on sportlase soorituse juures tema enda käitumisega mõjutatav. See on see, millele kogu fookus ja tähelepanu tuleks pöörata. Neid konkreetseid soorituse elemente saab ta teha paremini, kui ta neid näiteks eelmisel võistlusel tegi. Põhiprintsiip seisneb selles, et me suuname oma tähelepanu nendele soorituse aspektidele, mis on selgelt meie enda käitumusliku kontrolli all. Ja seeläbi tunneme ennast nii sooritusele eelneval perioodil kui ka soorituse enda käigus oluliselt kindlamalt.” — Snežana Stoljarova

Kuulake ikka ...
Loe lisaks

Veiko Valkiainen • 26. jaan, 2019

Valev Tõnisson: juhi kõige suurem ülesanne on selguse loomine

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Valev Tõnisson. Valev omab pikaajalist finantsdirektori ja juhatuse liikme kogemust telekommunikatsiooniettevõttest Telia, täna on ta turvaettevõtte G4S Eesti finants- ja tugiteenuste direktor. Valeviga arutame, mis on juhtimises edutegurid ja kuidas olla juhina edukas.

“Mulle endale tundub, et juhi kõige suurem ülesanne on selguse loomine – mis on see, miks organisatsioon on kokku tulnud ja mida me kesk-pikas perspektiivis peaksime saavutama? Tegelikult peaks iga inimene endalt iga päev küsima, et mis see on, miks ma hommikuti tööle lähen? Hiljaaegu küsisin ka inimeste käest, et miks nad hommikul tööle tulevad. Ja seda oli mingis mõttes isegi valus vaadata, et inimesed ei saa alustuseks isegi küsimuse olemusest päris hästi aru. Et mida sa küsid? Ma ju tulen tööle sellepärast, et ma saan palka siit. Küsisin siis veelkord, et miks sa just siia tuled? Palka sa võid ju mujalt ka samamoodi saada? Sellele küsimusele oli inimestel tegelikult väga raske vastata. Seetõttu ma arvangi, et juhi üks olulisi ülesandeid on sellise eesmärgiselguse ja töö tähendusrikkuse loomine nii oma meeskonnale kui ka kogu organisatsioonile laiemalt. Mida me siin koos tegutsedes tahame saavutada ja miks? Ja see ei saa olla pelgalt, et teenime rohkem kasumit. See ei ole minu jaoks tähendusrikas eesmärk. See on a priori juba kõigil teada, mida kõige muu kõrvalt peab niikuinii saavutama. On see mingi spetsiifiline väärtus, mida soovitakse klientidele pakkuda või minu pärast ka maailma muuta või midagi veel muud – aga et mis on see suur asi, mida me siin koos soovime ellu kutsuda? Me ju kõik tegelikult tahame, et meie tegevus läheks kellelegi päriselt korda. Hea näitena tuleb meelde see, kui omal ajal Elionis seadsime eesmärgiks saada nr 1-ks televisiooniteenuse pakkujaks. Ja seda täiesti nullist, meil ei olnud mitte midagi. See oli üks väga selge ja ambitsioonikas eesmärk; see oli midagi, mis tõmbas inimesed käima ja kogu ettevõtte ühes suunas toimetama. Kogu energia oli rakendatud ühe eesmärgi taha. Alguses oli ju ka palju skepsist, kuid kui siis ühel hetkel saadi paisu tagant välja, siis hakkas see kõik kenasti reaalsuseks muutuma.” – Valev Tõnisson

Kuulake ikka ...
Loe lisaks

Veiko Valkiainen • 19. jaan, 2019

Olga Meinson: edukaid juhte ühendab üks omadus – soov võtta vastutust

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on energiast pakatav särasilmne koolitaja Olga Meinson. Aastast 2000 kuni 2008 töötas Olga Vain&Partnerid koolitajana, viimased kümme aastat aga koolitab ja konsulteerib ta juhte omanimelise firma Meinson Konsultatsioonid OÜ alt. Enne koolitajaks saamist töötas Olga Hansapangas vanem-tellerina, investeerimiskonsultandina, teenindussaali juhatajana ning Tallinna kontorivõrgu müügijuhina. Mul oli siiralt hea meel võimaluse üle põrgatada Olgaga mõtteid selle üle, mis teeb ühest juhist eduka juhi.

“Ma pean tunnistama, et ma olen näinud seinast-seina väga erinevaid juhte, kes kõik on saavutanud häid tulemusi. Ja öelda nüüd, et on olemas mingisugune valmis retsept isikuomadustest, a la näiteks, et need on need kolm olulist omadust, mis peavad edukatel juhtidel kindlasti olemas olema, siis ei, nii see ei ole. Kuid minu kogemus ja kindel uskumus on see, et kindlasti on üks edukate juhtide ühine märksõna – vastutus. Ehk kui inimene tahab olla hea juht, siis ta peab kõigepealt võtma vastutuse iseenda eest ja siis oma meeskonna eest ning alles seejärel saavad hakata asjad juhtuma. Mis näitab, kas juht võtab vastutust või mitte? Kui juht ei näe, et tema tegevustest sõltub tulemus – mitte teiste inimeste tegevustest, vaid just eelkõige temast endast –, siis ta ei võta vastutust. Näiteks, kui juht arvab, et tema inimesed on laisad, lorud ja rumalad ega ole võimelised oodatud tulemusi saavutama, siis sisuliselt ta ei võta vastutust oma meeskonna eest. Punkt. See näitab väga selgelt, kas sa juhina võtad vastutust või mitte. Ehk sellest hetkest, kui juht hakkab aru saama, et mul on viisteist loru seetõttu, et mina ise nad valisin, mina olen lasknud neil lorud olla ning mina ei ole teinud mitte midagi, et seda olukorda parandada – ma ainult istun ja neid süüdistan -, sellest teadlikkuse hetkest saab hakata juht vastutust kandma. Vastutust hakatakse reaalselt võtma sellest hetkest, kui lõpetatakse endast väljaspool olevate tegurite peale süü veeretamine ja väliste tegurite kritiseerimine ning saadakse aru, et tulemus sõltub eelkõige neist endist. See on äärmiselt oluline, et juht saaks aru, et temast sõltub kohutavalt palju. Nagu öeldakse, kala hakkab ikka mädanema peast.” – Olga Meinson

Kuulake ikka ...
Loe lisaks

Veiko Valkiainen • 12. jaan, 2019

Tiit Paananen: kas sinu igapäevased valikud on kantud organisatsiooni või isiklikest huvidest?

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Tiit Paananen, tuntud vast esmajärjekorras kui Skype’i endine tegevjuht. Aastail 2005-2013 töötas Tiit Skype´is erinevatel ametikohtadel, millest viimased paar aastat Skype Eesti tegevjuhina. Viimasel kolmel aastal on Tiit toimetnud Pipedrive´i kvaliteedijuhina ning täna tegutseb juba pool aastat Eesti idufirmas Veriff arendusjuhina. Huvitav on vast ka teada, et lisaks tarkvara valdkonnale on Tiit seotud ka armastatud Põhjala õlle pruulimisega ning tegeleb kirglikult ka lendamise ning langevarjuhüpetega. Istusime Tiiduga Põhjala uhiuues õllerestoranis ‘Tap Room’ ning rääkisime muuhulgas juhi elutsüklist, juhtimiskultuuri olulisusest, äritegevuse tähendusrikkusest, nõudlikkusest ja usalduskrediidist, hirmust ja ebamäärasuse taluvusest, omanikutundest, lakkamatust kommunikatsioonist ning paljust muustki.

“Põhiküsimus, millele töötajad peaksid organisatsioonis vastama, puudutab meie käitumise sügavamaid tagamaid. Soovitan kõigil igapäevaselt esitada endale üks lihtne küsimus, seda eelkõige oma tegevusi planeerides ja otsuseid langetades – kas see, mis ma nüüd ette kavatsen võtan, on hea organisatsioonile või mitte? Kui me saame sellele küsimusele vastata ‘jah’, siis on ettevõttel oluliselt suuremad võimalused oma tegevuses ka õnnestuda. Paratamatus on aga see, et enamus inimesi kipub ikkagi esitama küsimuse lähtuvalt sellest, kas see on pigem mulle kasulik või mitte? Ja sealt hakkavad ka paljud probleemid pihta. Esimene samm siin on üldse teadvustada, et see on keskne küsimus, millele tuleks kõigil meil pidevalt otsa vaadata. Kui me sellele küsimusele järjepidevalt ja teadlikult ei vasta, siis on kogu selle koosluse elujõud küsitav. Mingis mõttes räägime me siin omanikutundest, mida tuleks kindlasti igal organisatsiooni tasandil taotleda. Minul on olnud õnne olla kõikide nende ettevõtete aktsionär, kus ma olen töötanud, mis kindlasti on aidan ud panna oma tegevuse teise valgusesse. Samas ma ei tahaks siin kitsalt rõhutada ainult majanduslikku aspekti õige mentaliteedi kujundamisel, juhi ülesanne on ka oma organisatsioonis selgitada, miks me üldse siia kokku oleme tulnud, miks meie tegevus on tähtis ja kuidas see kõik aitab laiemalt inimeste elukvaliteeti parandada. Kui see on selgeks räägitud, siis on tagatud ka see, et organisatsiooniga liituvad just need õiget tüüpi inimesed, kellele vastavad teemad päriselt korda lähevad. Sarnaselt nt Skype’ile, kus me lõime uusi inimestevahelisi suhtlusvõimalusi, võimaldab Veriff täna luua internetis usaldusväärseid suhteid. Kirg loodava toote ja teenuse vastu aitab samuti kasvatada omanikutunnet.” – Tiit Paananen

Kuulake ikka ...
Loe lisaks

Veiko Valkiainen • 05. jaan, 2019

Jari Kukkonen: juhi ülesanne on teha ennast mittevajalikuks, kus tiim toimiks ilma juhi sekkumiseta

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on pikaajaline juhtimiskonsultant ja –koolitaja Jari Kukkonen. Jaril on üle paarikümne aasta rahvusvahelist kogemust ettevõtjana, juhina, juhtimiskonsultandina ja koolitajana. Tema olulisemad koolitus- ja konsultatsioonivaldkonnad on seotud eestvedamise ja enesejuhtimisoskustega, protsesside tõhustamise ja efektiivsusega juhtimises, samuti strateegilise juhtimise ja tootlikkuse arendamisega. Jariga oli väga äge põrgatada mõtteid juhtimise olemuse üle erinevatest vaatenurkadest.

“Nii nagu ma olen ka mõnede juhtide käest kuulnud, proovivad nad teha ennast mittevajalikuks. Mida see tähendab? Oma juhtimisefektiivsust käsitlevatel koolitustel annan sageli osalejatele sellise ülesande, et nad mõtleksid, milliseid küsimusi neilt juhtidena pidevalt küsitakse, milliseid otsuseid juhtidena nad peavad vastu võtma ja milliste muredega inimesed üldse nende poole pöörduvad. Vastustest koorub tavaliselt välja mitmeid asju, kus peitub võimalusi efektiivsemaks igapäevajuhtimiseks. Võtmeteema on, kuidas korraldada oma ettevõttes või tiimis asjad nii, et sinu kui juhi käest ei oleks vaja kõike küsida? Et inimesed oleksid iseseisvamad ja juhinduksid oma tegevuses oma parimast äranägemisest? Juhina on oluline teadvustada, et sina ei pea kõiki otsuseid langetama; sinu inimesed on täiesti võimelised paljusid otsuseid ise vastu võtma. Tavaliselt tähendab otsuse saamine kellegi juhi käest mõttetut ootamisaega: saada kõigepealt vastava juhi tähelepanu, anda talle siis edasi kogu info, lasta tal seda infot seedida, oodata ära tema otsus ning siis ka näha, et see otsus päriselt rakenduks. Lisaks tähendab see ka riski, et kui otsustamine läheb mitu tasandit ülespoole, siis võib teema adekvaatseks mõistmiseks vajaliku info liikumises esineda kadusid või moonutusi. Samuti olen näinud ka mitmeid juhuseid, kus otsuse tegemise tasandil ei ole seda vajalikku kompetentsi, et tark otsus langetada – see oskusteave asub hoopis sealsamas madalamal juhtimistasemel, kus seda otsust oodatakse ja vajatakse. Efektiivsus juhtimises tähendabki otsustusvastutuse andmist sinna, kus on vastav info ja kompetents. Niiet eelnevast tulenevalt on üks oluline juhi ülesanne teha ennast mittevajalikuks, kus organisatsioon toimiks ja protsessid töötaksid ka ilma juhi pideva sekkumiseta.” – Jari Kukkonen

Kuulake ikka …
Loe lisaks

Veiko Valkiainen • 29. dets, 2018

Jaanus Rohumaa: kes sa oled - juht, lavastaja, võlur!?

Minu selle aasta viimaseks vestluskaaslaseks on endine teatrilavastaja ja tänane Eesti Vabariigi 100. juubeliaastapäeva korraldaja Jaanus Rohumaa. Läksin Jaanusega mõtteid põrgatama teemal ‘juht kui lavastaja’, aga vestlus kulges omasoodu erinevatele radadele. Juttu tuli muuhulgas lootusest, võlukunstist, jalgpallimängust, eestlusest, solidaarsusest, õnnelikkusest ja kannatlikkusest. Eks igaüks loob ise omad seosed juhtimisvaldkonnaga.

“Lavastaja on võlur. See on viisakalt öeldud, sest kui sa tegelikult mõtled selle peale, et mida lavastaja siis teeb – ta kutsub mingi ringi inimesi kokku ja ütleb, et teeme nüüd ühe sellise asja, et kujutame ette, et me oleme midagi muud või keegi teine. Kujutame näiteks ette, et me oleme vot seal kääbikuorus ja oleme kõik kääbikud. Lisaks kutsume ühe seltskonna inimesi siia juurde ja ütleme, et ‘tere – meie oleme kääbikud’. Ja nemad ütlevad ka vastu, et ‘oo-ooo te oletegi kääbikud!’ Ja kui nüüd mõlemad osapooled rõõmsas usus elavad, et nad on kääbikud, kuigi nad meditsiiniliselt ju tegelikult seda ei ole, siis eks lavastamine natuke selline võlukunst on. Ja ma teadlikult ei taha kasutada sõnu nagu teesklus või pettus või vale või simuleerimine; see ei ole teatri terminoloogia, vaid et see on ikkagi mäng - meie kokkulepe - me lepime kokku, et me mängime seda. Ja hea teatri puhul sa unustad ära, et see on teater ja lähed kaasa selle mänguga. Mingi väike osa meis alati küll mäletab, et see on ju mäng, aga samas on mingid piiripealsed hetked, kus juhtub, et sa enam ei teegi vahet, kas see on reaalsus või mäng. Et sa oled selles loos nii kaasas ja elad nii nendele inimestele kaasa, et sellest välja tulles mõtled, et ‘oh, kuidas ma küll võisin ennast niimoodi ära unustada?’ Teater on nagu teraapia. Sul on võimalik vahetada reaalsust ja kasvõi korraks hüpata enda sellisest igapäevasest argielust välja. Lavastajana oli minu põhiline sõnum inimestele see, et teil on lootust. Ükskõik, kuidas ka läinud on või kui raske on olnud, on meil alati paistmas üks lootuse kübe. Inimene on lõputu mikrokosmos, ta võib meid üllatada ja me ei tohi kaotada usku sellesse, et see tema parim mina ühel või teisel viisil ikkagi avaldub. Teater on tõesti üks vajalik ja imepärane koht.” – Jaanus Rohumaa

Kuulake ikka ...
Loe lisaks

Veiko Valkiainen • 21. dets, 2018

Heidi Solba: meid seob ja inspireerib idee, et maailm võiks olla puhas

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on üks maailmakoristuspäeva ‘World Cleanup Day’ rahvusvahelise meeskonna loojatest Heidi Solba. Mind paelus väga see fenomen, mida Heidi koos oma mõttekaaslastega on suutnud ellu kutsuda. Kodanikuliikumise ‘Let’s Do It! World’ poolt loodud võrgustik korraldas septembris maailmakoristuspäeva üle 150-s riigis, mis koondas endaga miljoneid vabatahtlikke. Heidiga räägimegi, mis on see juhtimisvägi, mis selliseid mastaapseid ettevõtmisi aitab ellu kutsuda.

“Alguse on meie liikumine saanud ideest, et maailm võiks olla puhas. Kui Eestis 2008. aastal toimus esmakordselt koristuspäev, siis sai jumekalt selgeks, et kodanikuühiskond ja kodanikud võivad ja suudavad tulla lahendama ühiskonnas tekkinud probleeme, mis muidu võtaks tohutult aega ja oleksid ülimalt keerukad lahendada. Miks see oluline on ja miks me seda üldse teeme? Minu kogemus ütleb, et täiskasvanud inimene teadvustab ja õpib läbi isikliku kogemuse, mitte läbi selle, et tal on A4 paberil midagi tarka kirjas või keegi on kuskil midagi selle teema kohta öelnud. Kui sa reaalselt lähed ja ise näed seda maailma mustust ja räpasust, mis muide tihtipeale saab alguse inimeste kahe kõrva vahelt, ja hoolimatust looduse vastu ning millised on selle tagajärjed maailmale, siis olles ise selle tegevuse keskel, sa ise enam ei prügista ja hakkad hoolima, et ka teised seda ei teeks. See kogemus oli nii tugev ja nii valdav, et see andis selle uskumise, et maailma on võimalik muuta läbi selle, et inimesed tuleb viia reaalsesse koristustegevusse. Ja meie ülesandeks sai leida selline kriitiline protsent või hulk inimesi, kes tulevad meiega kaasa ühiskonna mõttemaailma muutma. Tänaseks on maailmakoristusest osa võtnud ca 16 - 17 miljonit inimest. See sõna, mida mina kasutan, on katalüsaator ehk ma arvan, et me katalüseerime oluliselt maailma puhtama elukeskkonna poole. Kui sa teed seda tööd puhta südamega, täiesti omakasupüüdmatult, siiralt uskudes, et see on võimalik ja see on vajalik, siis sinu energia sütitab teised inimesed. Mulle on öeldud, et see energia, mida ma evin, on inimesi hoidev ja kokkutoov. Ja võib-olla on nii, et see energia tõmbab ligi just neid inimesi, kes on sarnase energiaga. Mul on selles võrgustikus tohutult palju inspireerivaid juhte ja õhinapõhiseid aktiviste, kes, vaatamata oma erinevatele kultuuritaustadele, on kokkuhoidvad ja üksteist võimustavad. Kui nüüd need inimesed kokku tulevad ja oma jõud kokku toovad, ja võib, et unustavad selja taha oma egod või varjatud vajadused ning tõstavad hoopis esile ühiskonna- ja maailmavajaduse ning teevad koostööd positiivsusest lähtuvalt, siis ma siiralt usun, et maailma paremaks loomine on võimalik.” – Heidi Solba

Kuulake ikka ...
Loe lisaks

Veiko Valkiainen • 15. dets, 2018

Ansi Arumeel: liidrid on juhid, kes panevad juhtuma just need asjad, mis muidu ei saaks juhtuma

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Omniva juhatuse esimees Ansi Arumeel. Ansi on Omnivas alates 2006. aastast, mil alustas ettevõttes tööd logistikavaldkonna arendusjuhina. Enne Omnivasse tulekut on ta töötanud Silberautos ning Schenkeris. Vestluse käigus räägime Ansiga liidriks olemise olemusest, puudutame tema enda juhiks kujunemise teekonda, käsitleme meeskonnaliikmete värbamist ja tiimi moodustamise printsiipe ning samuti jagame paar nõuannet juhirollis edukamaks toimetamiseks.

“Ma olen viimasel aja päris palju mõelnud sellele teemale. Et kui sa küsid, et mille eest juhile palka makstakse, siis mina ütlen, et selle eest, et asjad tehtud saaksid. Et juhtuksid need asjad, mis juhtuma peavad. Nii lihtne ongi. Ja kui seda veel natuke sügavamalt lahti mõtestada, siis liidrid on need juhid, kes panevad juhtuma just need asjad, mis muidu ellu ei saaks kutsutud – mis muidu ei saaks juhtuma. Ehk siis liidrile makstakse palka selle eest, et jõutaks ettevõttega sinna, kuhu muidu ei jõutaks; vastasel korral see rong lihtsalt ei sõidaks sinna. Liider minu vaates on suuna andja ja hooandja, et just need asjad saaksid juhtuma, mis muidu jääks tegemata.” – Ansi Arumeel

Kuulake ikka ...
Loe lisaks