Seekordne episood on tehtud Eesti Mentorite Koja podcastide saatesarja 'Minu parim mina' raames, kuhu mind kutsuti arutlema coachingu teemadel. Mis asi see coaching siis ikkagi on? Kuidas endale valida coachi – ja miks? Mis teeb ühest inimesest hea coachi? Mis on see väärtus, mida coach ja coaching võiksid mulle pakkuda? Kuidas aru saada, kas coachingust on mulle olnud kasu või mitte? Neid ja teisi põnevaid küsimusi esitab mulle Indrek Põldvee.

“Kuigi coachingu määratlusi on väga palju ja mõnes mõttes ongi raske öelda, et mis siis ikkagi see coaching täpselt on, siis vanaemale rääkides või nö maakeeli võiks coachingut nimetada protsessiks, mis aitab inimesel saavutada midagi sellist, mida ta ilma coachinguta ei oleks saavutanud. Mulle meeldib mõelda coachingust kui arengukiirendist, mille läbi kasvada heast suurepäraseks. Kujundlikult võiks öelda, et see on teatud uste avamine, mis küll on kogu aeg potentsiaalina inimeses olemas olnud, kuid ta ei ole ise osanud neid uksi lahti teha. Ja coachi roll ongi siis aidata inimesel teadvustada neid erinevaid uksi ja neid võimalusi, mis iga ukse taga peidus on. Minu kogemus on, et reeglina läheb coachitavatel elus tegelikult juba üsna hästi, nad saavad oma eluga kenasti hakkama, kuid neil on kuskil sisimas tunne või ambitsioon, et neis on palju rohkem veel peidus, nad on veel palju ägedamaks eluks valmis – ja nad tahavad selle järele minna, nad tahavad suurepärasust maitsta. Samuti võib muidugi cocahingusse tulla ka inimene, kelle senine käitumismuster ja -käekiri on pikka aega küll toonud talle edu, kuid nüüdseks on mingil põhjusel oma positiivse mõju kaotanud või lausa muutunud pärssivaks. Ma ise keskendun oma coachingu praktikas eelkõige just inimeste loomuomaste tugevuste teadvustamisele, nende tugevuste igapäevapraktikatesse tõlkimisele ja nende laiemale rakendamisele inimese jaoks tähendusrikastes tegevusvaldkondades. See on üks paremaid viise, kuidas igapäevaselt üha rohkem kogeda eduelamusi.„ – Veiko Valkiainen

Kuulake ikka …

My guest in this episode of the podcast “Leadership is the Competitive Advantage” is a leadership coach and trainer Riikka Seppälä. She is an official facilitator of Brené Brown’s Dear to Lead program in a Finnish training company called Sitomo. It is a program focusing on developing courage-building skills as well as teaching leaders and teams how to move from armored leadership to daring leadership. As I am a big fan of Brené Brown’s work on vulnerability, it seemed so right to grab this opportunity to have a chat with Riikka. We will be touching upon concepts like courage, bravery, vulnerability, empathy, whole-heartedness, armor, shame and self-compassion within the context of leadership. (NB! The podcast was recorded before the lockdowns in Tallinn.)

“Here is a good example of what is the value of bravery and courageous cultures in the workplace. There was this drug company in Finland producing different kinds of medicine. They had very strict rules of conduct that all the personnel had to obey for obvious reasons. One day, when a lady working in the laboratory was doing her usual thing, mixing the ingredients for the medicine, she suddenly realized that one of her eyelashes had dropped into the tube where the ingredients were mixed. She was wearing make-up even though there were instructions that one should not use any make-up when working in the lab. The crucial point of the story is that she did not have courage to bring this to the attention of management. The lab continued to work as nothing had happened for many months and the product went to the market. Now, as it was tested by the authorities they recognized that there was something in the mix that was not supposed to be there. The foreign ingredient originated from the eye make-up the lady was wearing in the lab. The consequences were dire. They had to pull the whole product line off the shelf from the market. The cost of this inaction from the lady amounted to millions of euros. This is the price tag of having the courage to speak out when things are not the way they should be.” – Riikka Seppälä

Listen and enjoy!

Jälle kukkus välja natuke teistmoodi episood. Seekord olen ise intervjueeritava rollis. Mind kutsusid endaga vestlema persoonibrändingu raamatu 'Bränd Nimega Sina' autorid Olesija Saue ja Evelin Org. Meie vestluse läbivaks teemaks kujunes igihaljas, kuid täna võib-olla isegi erilise rõhuasetusega, küsimus: “kes ma olen?” Käesolev helimontaaž on kokkuvõtlik versioon meie vestluse parimatest paladest. Usun, et siit saab inspiratsiooni iseenda paremaks tundma õppimiseks.

“Kui me räägime sellisest eksistentsiaalsest küsimusest nagu – kes ma olen? –, siis ma võin küll oma viimase aja coachingu kogemuse põhjal öelda, et täna on see teema paljude inimeste laual eredamalt kui kunagi varem. Võib-olla nad ei küsi seda täpselt nende sõnadega, kuid soov iseennast uuesti avastada on paljude jaoks rõhutatult üles kerkinud. Ebamäärasuse kasvades tõuseb pinnale vajadus luua selgust oma elus ja iseendas. Mitmete valdkodade esindajad on pidanud looma iseendaga uue suhte, uuesti otsima kontakti ja küsima, mis mul päriselt silma särama paneb? Mis on see, mis hommikuti motiveerib voodist püsti tõusma? Mis on need asjad, mis lubaksid mul õhtul öelda, et ma sain jälle ühe ägeda päeva elada? Kui Sa tead, kes Sa oled – mis on Sinu nö DNA või identiteedi olemuslik tuum –, siis muutuvad ka ebamäärases keskkonnas kõik valikud ja otsused lihtsamaks ja selgemaks. Kui Sul on kese paigas ja oled iseendaga väga hea kontakti saavutanud, siis saavad selgemaks ka sihid ja prioriteedid, kuhu oma energia suunata. Valikud ja otsused edasise osas muutuvad keeruliseks siis, kui ma päris hästi ikkagi ei tea, mis minu jaoks oluline on, mis on minu kirg ja käivitaja, mis on minu loomuomased tugevused jne. Kui need asjad on enda jaoks läbi seeditud ja teadvustatud, siis muutub elu ka üpris lihtsaks.”

Kuulake ikka ...

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on isikliku arengu ja suhtenõustaja Tiina Tiitus. Tiina on vast kõige paremini tuntud kui menuraamatute “Õnnelik Suhe” ja “Armastuse Varjatud Saladused” autor. Tal on pikaajaline kogemus inimsuhete nõustajana, kelle juures on tuge ja nõu käinud saamas tuhanded inimesed. Minu jaoks pakkus huvi Tiinaga vestlus just eelkõige seetõttu, et õppida õnneliku suhte eksperdilt neid kogetud tarkusi, mis ehk ka juhtimise kontekstis võiksid kehtida.

“Öeldakse küll kogu aeg, et inimene on see kõige suurem väärtus, aga kas me päriselt ikka oskame seda hinnata? Kui keegi jääb haigeks või lahkub siit ilmast, siis saame küll aru, et inimese olemasolu ongi see kõige suurem väärtus. Kuid tavaliselt me pöörame inimestele tähelepanu alles sellises hinnangulises võtmes – a la sa oled nii ilus, oi sa oled parim, küll ta on rumal jne. Sellisel juhul me suhestume inimesega andes tema kohta hinnanguid, aga kui me vaatame inimest neutraalselt, siis selles ei ole hinnanguid. See, kuidas me vaatame näiteks väikelast või kassipoega, on hinnanguvaba. See on just see tähelepanu, mille juures me alles hakkame tegelikku olemuslikku väärtust teises nägema. Ja mis see tähelepanu siis on – see on kinnitus, et ma märkan sind, sa oled olemas ja see ongi juba väärtus iseenesest. Ka töökeskkonnas käime me kogu aeg ühel või teisel moel kontrollimas, kas mind on ikka vaja ja kas ma olen piisavalt väärtuslik. Inimene tahab tunda, et tema eksistents on vajalik ja väärtuslik. Seetõttu on inimsuhete alustalana ülioluline kinnistada, et lihtsalt juba fakt ise, et sa oled meie seas, on tohutu väärtus. Ja see kõik saab alguse sügavast austusest teiste inimeste vastu.” – Tiina Tiitus

Kuulake ikka ...

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on elektriseadmete ja -tarvikute tootja Ensto Ensek’i tegevjuht Kaarel Suuk. (Lisan ääremärkusena juurde, et Kaarliga salvestasime vestluse enne eriolukorra kehtestamist.) Ensto Grupp oli Kaarli jaoks esimene töökoht, kus ta tänaseks on töötanud erinevatel ametikohtadel juba 15 aastat. 2018. aastal sai temast Ensto Eesti tegevjuht. Märkimisväärne on, et käesoleva aasta alguses andis Tallinna Direktorite Klubi Kaarlile üle 2019. aasta noore juhi tiitli. Mind hakkas huvitama, mis mees see Kaarel selline on. Nii istusimegi Kaarliga maha ja põrgatasime mõtteid, kuidas tema tippjuhiks kujunemise teekond on lahti rullunud ning mida ta oma kogemuste põhjal juhtimise juures kõige olulisemaks peab.

“Juba mõnda aega tagasi sain väga selgelt aru, et juhtimine oma olemuselt ongi kommunikatsioon. Ma arvan, et selle põhimõtte omaksvõtmine on hästi oluline. Minuni jõudis see arusaamine läbi tagasiside. Nii nagu paljud edumeelsed ettevõtted, nii viime ka meie aeg-ajalt töötajate seas läbi tagasiside- ja rahuloluküsitlusi. Mäletan, et omal ajal koorus sealt ühe top teemana välja kuulujuttude temaatika. Täna meil seda teemat küll enam laual ei ole, kuid siis aitas see meil teadvustada sellise laiema avatuse ja läbipaistvuse olulisust ettevõtte toimimises. Kui me täna näiteks planeerime mingeid muudatusi organisatsioonis, siis me teavitame inimesi sellistest asjadest pikalt ette, kaasame neid oma otsustusprotsessidesse, küsime neilt ideid ja mõtteid muudatuste paremaks läbiviimiseks jne. Niisamuti ei pane keegi pahaks, kui töötajad toovad otsekoheselt tegevjuhi lauale kõikvõimalikke olmeprobleeme. Meil ei ole sellist piiri vahel, et kellele ma tohin või ei tohi asju avaldada või et on mingeid teemasid, mida ei puudutata. Avatus on meie DNAs sees – kõik teemad on lauale oodatud ja kõigi arvamused on olulised. Kui meil see avatuse ja kommunikatsiooni teema üles kerkis, siis ühe lahendusvariandina oli meil laual, et võtame tööle kommunikatsioonispetsialisti, kes siis hakkab meil seda valdkonda parandama. Teine, alternatiivne lähenemine, oli aga see, et me juhtidena peame ise oma tegevuses ja käitumises midagi muutma; et kommunikatsioon ongi meie töö juhtidena. Minu töö juhina on võimalikult selgelt kommunikeerida, olla ise juhina selge oma sõnumites ja anda ka teistele inimestele üle ettevõtte head tööriistad kommunikatsiooni läbiviimiseks. Ja loomulikult on meil ka abiks kommunikatsioonitiim, nad on erinevad inimesed üle organisatsiooni, kes siis vabatahtlikena kirjutavad lugusid sisekommunikatsioonikanalitesse. Sellisest mõtteviisist lähtuvalt, kus juhid vastutavad ise kommunikatsiooniselguse eest, sai kogu teemavaldkond väga hea edasise tõuke. Ma usun, et see on meile võrratult kasu toonud.” – Kaarel Suuk

Kuulake ikka ...

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on kliiniline psühholoog, peaasi.ee keskuse nõustaja ja tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa. Kliinilise psühholoogina on ta tegutsenud pea 15 aastat ning tema eriliseks südameasjaks on noorte vaimne tervis. Jälle sai üks äge vestlus, kus põrgatasime mõtteid, kuidas paremini toime tulla praegusele pea peale löödud elukorraldusele omase stressi ja ärevusega.

“Mis nüüd puudutab suhete hoidmist meeskonnas, ja siin on muidugi vaja vaadata, millised on olnud meeskonna senised tavad ja praktika, siis kindlasti on praegusel ajal oluline omavahel võtta aega ka tööväliste teemade aruteluks. See on võimalus küsida nii iseendalt kui ka tiimiliikmetelt, kuidas meil päriselt läheb? Kuidas me tunneme ennast sellises uudses situatsioonis? Millist tuge üks või teine inimene praeguses olukorras vajab? Millised on meie eelistused üksteisega suhtlemisel? Jne. Ma soovitaks kõikidel juhtidel silma peal hoida oma inimestel, et nad oleks hoitud ja märgatud, seda nii läbipõlemise kui ka laiemalt vaimse tervise heaolu vaates. Hea oleks jälgida, kas tekib selliseid tülpimuse märke või ärrituvust inimestes või suhete pingestumist – see kõik võib viidata läbipõlemise tunnustele. Siin on hästi oluline, et juht annaks oma inimestele teada, et tema jaoks läheb päriselt ka korda, kuidas meeskonnaliikmed ennast vaimselt tunnevad. Selle väljenduseks ongi teema lauale tõstmine ja selle üle avatud ning inimlik arutelu. Kui me oma nö viirusele eelnevas tööelus igapäevaselt kokku puutusime, oli see siis kohvinurgas või muidu üksteise lauanurgale toetudes, siis ikka räägiti ka teemadel, mis puudutasid lisaks muud elu peale töö. Nüüd aga, kui koostöövorm on peamiselt virtuaalne ja veebikoosolekutest tulvil, siis ei pruugi jääda seda ruumi, et niisama elust ja olust omavahel mõtteid vahetada. Niiet sellist inimlikku lähedust ja head kontakti hoidmist on virtuaalmaailmas ehk vähem ja see on juhtidele väljakutse, kuidas sellist head kontakti ikkagi ka uudses kaugtöö formaadis elus hoida. Selleks võib võtta näiteks koosolekute alguses või lõpus natuke aega, et lihtsalt tiimilt küsida, kuidas neil muidu läheb ja rääkida asjadest, mis neile tööväliselt ka korda lähevad. Selliste väikeste kõrvalpõigetega on võimalik meeskonda tuua rohkem inimlikku kontakti ja seda kasvatada.” – Anna-Kaisa Oidermaa

Kuulake ikka ...

Minu käesolev podcasti episood on jälle natuke teistmoodi. Seekord mõtlesin jagada teiega omi mõtteid, mis mind viimaste nädalate jooksul on saatnud ja aidanud. Usun ja loodan, et saate siit ise ka inspiratsiooni oma päevadesse.

“Minu enda jaoks on hästi toiminud paar-kolm sellist abistavat tehnikat, kui elus on olnud keerulised ajad, kus lained käivad üle pea ja elu on vähemal või suuremal määral sassi löödud. Esimene asi on tuua ennast olevikku, hetkeolukorda. Me kipume oma mõtetes ikka ja jälle rändama nii tulevikku kui ka minevikku. Kahjuks on nii, et ärevatel aegadel seostub tulevik meil pigem hirmuga ja minevik masendusega. Oluline on aeg-ajalt teadvustada, kus ma omadega rändan ning vajadusel tuua ennast tagasi hetkeolukorda. Esimene soovitus olekski, et lühenda oma ajahorisonti ja too ennast konkreetsesse hetkesse. Järgmine samm sellest on kitsendada oma tähelepanu ühele asjale korraga. Küsi iseendalt, mis selles hetkes on kõige olulisem ära teha selleks, et tunda ennast paremini? Kui muidu võib nö to-do listis olla hunnikutes asju, mille kõigega peaks tegelema, siis siinkohal on oluline keskenduda ühele asjale korraga. Ja keskenduda just sellele, mis konkreetses situatsioonis kõige vajalikum või kõige olulisem, et ellu rohkem korrastatust ja stabiilsust tuua. Üks asi korraga. Ja lõpuks, hoia ennast tegevuses. Tegevus on see, mis annab meile kindlustunde, et me saame asju mõjutada. Tegutsemine toob meie ellu rohkem kontrolli tunnet. Kõige halvem on jääda kriisist räsituna oimetult vegeteerima, kindlasti soovitan ennast kasvõi poolvägisi hoida tegevuses.”

Kuulake ikka ...

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on psühholoogiaprofessor Voldemar Kolga. Voldemar on minu kunagine õppejõud ja karismaatiline arvamusliider kõikvõimalikel sotsiaalsetel, majanduslikel ja üldse laiemalt ühiskondlikel teemadel. Läbi aegade võib meedias tema arvamusi kohata muuhulgas nii selgeltnägijate, zombide, aktsiaturu kui ka erootika kohta. Pole just tavapärane psühholoogiaprofessor; ja just seetõttu mulle Kolga meeldibki. Tal on alati midagi öelda, mõni lugu rääkida, mingi uus seos luua või alternatiivne vaatenurk asjadele anda. Äge. Seekord siis koroona kontekstis, kuid ikka vanas heas Voldemar Kolgalikus vaimus.

“Kui tulla psühholoogiasse, siis meil kõigil on üks suur ja keerukas ülesanne, mille inimene peab lahendama – ühelt poolt tuleb osata elus jääda iseendaks, selleks, kes ma siis päriselt olen, kuid teisalt tuleb samal ajal osata olla ka vastavuses muutuva välismaailma ja ühiskonnaga. See on inimese elu üks suuri dilemmasid. Ja kui me nüüd vaatame oma tänast koroonakriisi olukorda, kus me elame, siis läbiv teema ongi see, et tuleb nö kujundlikult endas üles otsida selgroog (selgroo kujund on pärit V. Kolga artiklist 'An Estonian`s spine' raamatust 'Estonia. A land of human dimensions' /toim). See on meis kuskil sügaval olemas juba lapsepõlvest – selline tugev, stabiilne ja kindlust pakkuv pool – , mis määratleb selle, kes ma inimesena õieti olen. Mulle siin selgroog metafoorina meeldib, sest selgroog oma olemuselt on ka painduv; ta ei ole selline jäik kont. See tähendab, et kui minu maailma lööb sassi nt koroonaviirus, siis ma olen võimeline sellele ka paindlikult reageerima. Ma suudan oma elu uutmoodi sisse seada olukorras, kus ma olen hoopis teistmoodi sunnitud oma igapäeva elu elama ja ei saa enam neid asju teha sellisel moel nagu ma eelnevalt olin harjunud. Kuigi mu elu on nüüd piiratud ja muudetud, eksisteerib minus ka võime paindlikult sellega kohaneda. Me ju ei tahaks olla selgrootud millimallikad. Kõige õudsemad ongi need inimesed, kes on nagu tuulelipud. Ja samamoodi on õudsed inimesed need, kes on nagu mingid graniitkivid, kes ei muutu ega ole valmis kohanema. Edukad on need, kes suudavad samaaegselt laveerida nende kahe olemusliku seisundi vahel. Ma tahaks, et meie kuulajad mõtleks ka selle peale, mis on see nende selgroog, kuidas nemad oma selgroogu kirjeldaks. Mis see on, mis annab elule stabiilsuse ja pidepunkti, võib-olla isegi sügavama mõtte? Samas on sellel selgrool ka omadus, mis lubab muutustega edukalt toime tulla ja pakub vajadusel teatud paindlikkust. Teisisõnu, mis on see stabiilsust tagav kese ja mis on see kohanemiseks vajalik paindlikkus, et toime tulla muutustega selles maailmas? Kõike ei saa ega olegi vaja muuta, mingid asjad jäävad mulle ikka omaseks. Kui see saab endale natuke selgemaks, siis ma usun, et ei olegi enam nii hirmus selles maailmas elada. See annab mingi tugipunki, kindluse ja stabiilsuse, samas võimaluse ka paindlikult muutustega kohaneda.” – Voldemar Kolga

Kuulake ikka, elame veel ...