Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Teadliku Muutuse Kunsti õpetaja Ingvar Villido, kelle põhikompetents on teadlikkus ning selle parem rakendamine edukuse ja heaolu kasvatamiseks. Ta on arendanud ja õpetanud teadlikkuse rakendamist üle 25. aasta ning tänaseks on tema loengutel ja kursustel osalenud kokku üle 15 000 inimese Eestist ja välismaalt. Teadliku Muutuse Kunsti treeningutest sai alguse protsess, mille tulemusena on paljude õpilaste ja vabatahtlikega koostöös rajatud inimese teadlikku ja terviklikku arengut toetav õppe- ja elukeskkond Lilleorus. Järgmise aasta mais valmib aga Lilleoru keskuse juurde uus ja suurem Teadlikkuse Rakendamise Kool. Ingvariga räägimegi teadlikkuse olemusest ja tema rakendamisvõimalustest ja -mõjudest organisatsioonides.
“Teadlikkuse vähene rakendamine organisatsioonides on suur probleem. Nagu me teame, siis ega teadlikkust ja teadlikkuse kasutamist koolipingis ei õpetata. Samas on teadlikkus ainukene edu pant. Kui sa vaatad natukenegi edukamaid inimesi, siis võib märgata, et nad on ‘kainemad’ võrreldes teistega. Kainus siinkohal tähendab seda, et nad tõesti kasutavad oma teadvustamisvõimet suuremal määral kui väljakujunenud mõtlemismustreid ja emotsionaalseid reaktsioone. Teadlikkus on ainukene vahend, et teadvustada, aru saada ja mõjutada, mis siin ja praegu meiega toimub. Kui tavaliselt toimib inimene natuke nagu unes, ta käitub nagu robot või teatav mehaaniline üksus, siis seda võib illustreerida kui tundmatuses kompamisena. Teadlikkuse kasutuselevõtt lülitab aga piltlikult öeldes lambid sisse ning sa hakkad märkama ja aru saama, mis sõna otseses mõttes ümberringi toimub. Kui sa kobad seal pimedas, siis ilmselgelt ei oma sa selget pilti olukorrast siin ja praegu, aga kui sul on võimalus ikkagi tuled põlema panna, siis sul tekib hea orienteerumise võime — sa tead, mida teha ja kuidas teha, sa leiad lahendusi teemadele, mida pimedas olles ei ole võimalik lahendada jne. Ehk oluline on mõtlemise ja emotsioonide asemel esiplaanile tuua meie teadvustamise võime.” — Ingvar Villido
Kuulake ikka …
“Teadlikkuse vähene rakendamine organisatsioonides on suur probleem. Nagu me teame, siis ega teadlikkust ja teadlikkuse kasutamist koolipingis ei õpetata. Samas on teadlikkus ainukene edu pant. Kui sa vaatad natukenegi edukamaid inimesi, siis võib märgata, et nad on ‘kainemad’ võrreldes teistega. Kainus siinkohal tähendab seda, et nad tõesti kasutavad oma teadvustamisvõimet suuremal määral kui väljakujunenud mõtlemismustreid ja emotsionaalseid reaktsioone. Teadlikkus on ainukene vahend, et teadvustada, aru saada ja mõjutada, mis siin ja praegu meiega toimub. Kui tavaliselt toimib inimene natuke nagu unes, ta käitub nagu robot või teatav mehaaniline üksus, siis seda võib illustreerida kui tundmatuses kompamisena. Teadlikkuse kasutuselevõtt lülitab aga piltlikult öeldes lambid sisse ning sa hakkad märkama ja aru saama, mis sõna otseses mõttes ümberringi toimub. Kui sa kobad seal pimedas, siis ilmselgelt ei oma sa selget pilti olukorrast siin ja praegu, aga kui sul on võimalus ikkagi tuled põlema panna, siis sul tekib hea orienteerumise võime — sa tead, mida teha ja kuidas teha, sa leiad lahendusi teemadele, mida pimedas olles ei ole võimalik lahendada jne. Ehk oluline on mõtlemise ja emotsioonide asemel esiplaanile tuua meie teadvustamise võime.” — Ingvar Villido
Kuulake ikka …
Lisa kommentaar