Minu seekordseks vestluskaaslaseks on pikaaegne mälutreener ja kiirlugemiskoolitaja Tauri Tallermaa. Tauri on hariduselt finants- ja majandusvaldkonna inimene ning on varasemalt töötanud mitmetes ärivaldkondades eri positsioonidel. 2001. aastast alates on Tauri kiirlugemise koolitaja ja aasta hiljem alustas ta mälutreeningute läbiviimist. 2014. aastast lisandus ka veel keskendumise koolitus. Tauriga arutamegi, mida tuleb teada ajust ja inimesest laiemalt, et olla oma tegevustes maksimaalselt edukas.
“Kui ma täna teen koolitusi, siis umbes pool ajast ma käsitlen keskendumisvõime teemat. Kui inimene ei suuda keskenduda, tähelepanu ei ole – kas siis motivatsiooni, väsimuse, ülepinge või mille iganes tõttu -, siis ajju töödeldud informatsioon lihtsalt ei jõua. Siin ei ole küsimus mitte selles, et inimesel oleks halb mälu või et talle ei lähe teema korda, vaid lihtsalt talle isegi ei jõua see info ajju. Sellest fenomenist lähtuvalt ma alustan oma ettekandeid või koolitusi tipptegijate psühholoogi Anders Ericsson’i 10 000 tunni reegliga. Tema uuris inimesi, kes on oma valdkonnas jõudnud absoluutsesse maailma tippu, kes on saavutanud täiesti fenomenaalse professionaalsuse omal alal. Teda paelus küsimus, et mis siis on see, mis eristab tippusid keskpärastest tegijatest; mis on need asjad, mis on aidanud teatud inimestel tippu jõuda? Ta leidis oma uuringu käigus vastuseks suhteliselt konstantse reegli, mis ütleb, et meistriks saamiseks on vaja teha ca 10 000 tundi järjepidevat tööd oma kitsas valdkonnas. Kuid mida nüüd Ericsson selle töömahu juures veel eraldi toonitab, on see, et tippu jõuavad väga vähesed, sest enamus inimesi jäävad keskpärasele tasemele tühikäigul tiksuma. Kui asi on nö ‘käppa saadud,’ siis inimesed ei kasva enam oma valdkonnas edasi ja ainuüksi lisatunnid soovitud arengut kaasa ei pruugi tuua. Mingi tegevuse mehhaaniline kordamine ei taga veel professionaalsuse arengut; soovitud eesmärgini aitab jõuda hoopis see, kui järjepidevalt keskenduda sooritustehnika parandamisele. Ericsson väidabki, et järjepideva arengu eelduseks on täielik kohalolek, oma tegevusest teadlik olemine. See ei tähenda lihtsalt rutiinselt mingite tegevuste täitmist, vaid selleks peab olema kogu oma tähelepanuga tegevuses sees. Kuid siin me peame leppima faktiga, et mitte keegi ei ole suuteline kaheksa tundi päevas keskenduma, mitte keegi ei ole suuteline isegi pool oma tööajast keskenduma. Seda seetõttu, et aju, vaeseke, on oma mahult kõigest 2% meie kehamassist, kuid energiakulu vaates nõuab ca 20% keha kogu energiakulust. Me lihtsalt ei jaksa teda kogu aeg töös hoida. Meil lihtsalt ei ole füüsiliselt võtta seda energiat kuskilt. Ja kui inimene on veel ülekoormatud ja magamata ka, siis ta ongi nagu sidrun seal ekraani taga.” – Tauri Tallermaa
Kuulake ikka ...
“Kui ma täna teen koolitusi, siis umbes pool ajast ma käsitlen keskendumisvõime teemat. Kui inimene ei suuda keskenduda, tähelepanu ei ole – kas siis motivatsiooni, väsimuse, ülepinge või mille iganes tõttu -, siis ajju töödeldud informatsioon lihtsalt ei jõua. Siin ei ole küsimus mitte selles, et inimesel oleks halb mälu või et talle ei lähe teema korda, vaid lihtsalt talle isegi ei jõua see info ajju. Sellest fenomenist lähtuvalt ma alustan oma ettekandeid või koolitusi tipptegijate psühholoogi Anders Ericsson’i 10 000 tunni reegliga. Tema uuris inimesi, kes on oma valdkonnas jõudnud absoluutsesse maailma tippu, kes on saavutanud täiesti fenomenaalse professionaalsuse omal alal. Teda paelus küsimus, et mis siis on see, mis eristab tippusid keskpärastest tegijatest; mis on need asjad, mis on aidanud teatud inimestel tippu jõuda? Ta leidis oma uuringu käigus vastuseks suhteliselt konstantse reegli, mis ütleb, et meistriks saamiseks on vaja teha ca 10 000 tundi järjepidevat tööd oma kitsas valdkonnas. Kuid mida nüüd Ericsson selle töömahu juures veel eraldi toonitab, on see, et tippu jõuavad väga vähesed, sest enamus inimesi jäävad keskpärasele tasemele tühikäigul tiksuma. Kui asi on nö ‘käppa saadud,’ siis inimesed ei kasva enam oma valdkonnas edasi ja ainuüksi lisatunnid soovitud arengut kaasa ei pruugi tuua. Mingi tegevuse mehhaaniline kordamine ei taga veel professionaalsuse arengut; soovitud eesmärgini aitab jõuda hoopis see, kui järjepidevalt keskenduda sooritustehnika parandamisele. Ericsson väidabki, et järjepideva arengu eelduseks on täielik kohalolek, oma tegevusest teadlik olemine. See ei tähenda lihtsalt rutiinselt mingite tegevuste täitmist, vaid selleks peab olema kogu oma tähelepanuga tegevuses sees. Kuid siin me peame leppima faktiga, et mitte keegi ei ole suuteline kaheksa tundi päevas keskenduma, mitte keegi ei ole suuteline isegi pool oma tööajast keskenduma. Seda seetõttu, et aju, vaeseke, on oma mahult kõigest 2% meie kehamassist, kuid energiakulu vaates nõuab ca 20% keha kogu energiakulust. Me lihtsalt ei jaksa teda kogu aeg töös hoida. Meil lihtsalt ei ole füüsiliselt võtta seda energiat kuskilt. Ja kui inimene on veel ülekoormatud ja magamata ka, siis ta ongi nagu sidrun seal ekraani taga.” – Tauri Tallermaa
Kuulake ikka ...
Lisa kommentaar